Meie ühiskonnal on fosforiidisõja trauma. Aga trauma puhul me ju ei unista sellest, et tardume igipõlisesse ohvri rolli, kirjutab füüsik ja ettevõtja Andi Hektor.
Füüsik ja ettevõtja Andi Hektor. Foto: Liis Treimann
Viimasel paaril kümnendil on Eesti jõukus kiirelt kasvanud. Kas aga kasv on olnud piisav, et toime tulla olukorraga, kus kaitse- ja sotsiaalkulutused ühe töötava inimese kohta väga kiirelt paisuvad? Kas saaks abi kohalikust keskkonnaressursist, et sealt midagi näpistada keerulises olukorras?
Keskkonnaamet väljastas 3. detsembril Eesti Geoloogiateenistusele kolm aastat kehtiva üldgeoloogilise uurimistöö loa puuraukude rajamiseks Lääne- ja Ida-Virumaal.
Rakvere valla esindajad viibisid kolmapäeval Toolse fosforiidimaardla Aru-Lõuna karjääris, kui 22 meetri sügavuselt toodi maapinnale kolm tonni fosforiiti, mis plaanitakse saata välismaa tööstuslaboreisse testimisele.
Rakvere vallavanem Maido Nõlvak saatis kliimaministeeriumile enam kui kümne lehekülje pikkuse kirja, milles tõdeb, et keskkonnatasude seaduse ja maapõueseaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsus (VTK) oleks näide äärmiselt kehvast seadusloomest.
15 aastat kestnud keskpankade rahapoliitika tagajärjel ei ole meil enam vabu kapitaliturge ning kogu globaalne majanduskasv tuleneb võlakoorma suurenemisest, mitte tootlikkuse kasvust. See jätkusuutmatu kasv lõpeb peagi väga suure kollapsiga, kirjutab Soome majandusteadlane Tuomas Malinen.