Linnuuurija pani aluse sootuks teisele teadusharule

Koguni nii palju, et 1991. aastal oli Johannes Lepiksaar esimese kuue teeneka seas, kes tollase Eesti Loodusuurijate Seltsi ornitoloogiasektsiooni (hilisema Eesti Ornitoloogiaühingu) auliikmeks valiti.

Johannes Lepiksaar kasvas väga vaestes oludes. Ta põdes lapsepõlves lastehalvatust ja see jättis olulise liikumispuude, mis ometi ei takistanud Lepiksaart hiljem tõhusalt tegemast välitöid.

Johannes Voldemar Lepiksaar õppis esmalt Peterburis, kus pere aastatel 1914-1920 elas, seejärel aga Rakvere poeglaste gümnaasiumis ning just selle kooli naturalistide ringis ja seda juhendanud geoloogist koolidirektoris Artur Luhas nägi Lepiksaar hiljem ise oma loodusteaduslike huvide varajast äratajat. Ega siis juhuslikult ei tulnud selle ringi kunagiste liikmete seast teisigi nimekaid loodusteadlasi.

Väljaandes “Rakvere Gümnaasium ja Keskkool 1912–1937” meenutab Johannes Lepiksaar: “Ammu enne seda, kui ametlikku loodusloo õppekavva õpetus vahetult looduses väärikalt sisse viidi, võis Rakvere gümnaasiumi kasvandikke näha rühmiti tegelemas õppetööst vabal ajal katsetega keemias ja füüsikas, tundma õppimas taimi, putukaid, veeloomi ja linde Rakvere looduskaunis ümbruses. Ringi raamatukogust ammutati teemasid omavahelisiks harutlusettekandeiks.“