Ise on kirjanik hiljem meenutanud: „1905. aastal, teenistujate-apteekrite streigi ajal Tartus, anti minulegi rohkesti vaba aega — mind kihutati minema Kivisilla apteegist. Kolisin maale, Rakke raudeejaama lähedale, kus mu isal-emal oli väike talukohake. Ka just seal nad, endised Paunvere kihelkonnakooli õpilased, lausa ründasid mind: kirjuta meist, jutusta meist, sa ju nägid meid, tundsid meid! Ja nad ei jätnudki enne, kui kütsid mu kuumaks.
Oli seal talus üks poolpime ubrik, kus hakkasin kirjutama oma pildikesi koolipõlvest, et ometi vähemalt midagi teha. Ent neist kirjutusist ma siis veel ei arvanud, et nad kunagi trükki lähevad, et neist võiks saada raamat. Ja ma enam ei mäleta sedagi, kas sellest ette lugesin või lugeda andsin kellelegi.”