Hispaanlasest jalgpallitreener naudib elamist ja töötamist Rakveres

Aasta tagasi, 29. novembril 2021 maandus hispaanlane Oriol Roig Blanch (25) elus esimest korda Eestimaa pinnal, et juba järgmisel päeval asuda treenima jalgpalliklubi Tarva poisse.

Vaatamata oma noorele eale on mehel olemas UEFA Pro kõrgeim treenerilitsents ja laialdased kogemused rahvusvahelisel areenil. Kodumaal Hispaaniale töötas ta kõrgliiga klubis RCD Espanyol, aga samuti on ta treenerina leiba teeninud ka Jaapanis, Inglismaal, Ameerikas ja Mehhikos.

Tarva ja kogu Eestis jalgpallikogukonna jaoks on asjaolu, et Roig maandus Eestis, õnnelik juhus, sest andeka treeneri peale ihus samal ajal hammast ka Rootsi. Eesti kasuks otsustas Roig tollal puhtalt majanduslikel kaalutlustel, kuid täna, aasta hiljem, on ta senise kogemusega väga rahul, tunneb end siin hästi ega plaani lähiajal Eestimaa tolmu jalgelt pühkida.

Oriol, kes on verelt katalaan ja kelle kodukohaks on Barcelona, hakkas treeneriks õppima juba 16-aastaselt. „Eks kõik Hispaania noored jalgpallurid loodavad jõuda kõrgliigasse, aga kuna Hispaanias on jalgpalli tase väga kõrge ning jalgpall on laste ja noorte hulgas kindlalt spordiala number üks ja harrastajaid palju, on ka konkurents väga suur. Kui 15-16 aastaseks saades pole sa tippklubidele silma jäänud, siis on see rong läinud. Mina ei olnud piisavalt hea, et saada professionaalseks jalgpalluriks,“ sõnas Roig ja tema hääles ei kõla vähematki pettumust.

Oma kutsumuse leidis mees hoopis treeneriametis, mis on teda viinud maailma eri nurkadesse. „Mul on väga vedanud, sest olen saanud ühendada oma kaks kirge – jalgpalli ja reisimise, ega kahetse ühtki otsust sihtkohariikide osas, kuhu töö mind viinud on,“ rääkis Roig.

Pikemalt on mees noortetreeneri tööd teinud Jaapanis ja Inglismaal, esimesest pidi ta lahkuma koroonapiirangute ja teisest Brexiti tõttu. Enne Eestisse tulekut viibis ta aga pool aastat vaheldumisi USA-s Californias ja Mehhikos, kus täitis vastutusrikast tööülesannet leida andekaid noori jalgpallureid Real Madridi klubi jaoks.

„Eestis on kerge kohaneda, kui aktsepteerid kohalikku kultuuriruumi,“ vastas Oriol küsimusele, kuidas esimene aasta Eestis möödunud on. „Tõsi, kui Eesti oleks olnud minu kõige esimene välismaal elamise ja töötamise kogemus, oleks ilmselt üsna keeruline olnud,“ naeris mees, vihjates Eesti pikkadele pimedatele talveõhtutele ja eestlaste erinevale loomusele võrreldes mehe rahvuskaaslastega.

Ometigi on lõunamaa poeg siin oma eluga praegu rahul. „Rakvere on rahulik linn, mulle meeldib siin elada. Kui vajan rohkem melu, veedan päeva Tallinnas või käin Barcelonas oma perekonda ja sõpru külastamas,“ rääkis mees, kuidas elurütm siin paika on loksunud.

Üleliigse vaba aja ja igavuse üle mees muidugi kurta ei saa, sest Tarva jalgpalliklubis on tema hoole all 2012, 2013 ja 2015 aastal sündinud poisid ja üks tüdruk, kokku 38 last. Trennid toimuvad iga päev.

Üks aastaring on Roigil Eestis möödas. Mis oli kõige keerulisem? „Raske oli üle elada külmi, pikki ja pimedaid talveõhtuid, kui igaüks varakult oma koju poeb,“ tunnistas mees, kes päikeselisel kodumaal on harjunud igal aastaajal väljas jalutama ja sõpradega aega veetma.

Kohustuslik küsimus siin elavatele välismaalastele – mida arvad verivorstist ja hapukapsast – ei pane meest kulmugi kergitama. „Mina söön kõike, ka verivorsti ja hapukapsast, just nagu sõin kõike ka näiteks Jaapanis,“ ei saa meelierutavat teemat kõigesööjast mehega jätkata.

Aga mis on erilised lemmikud? „ Pikkpoiss, seljanka, frikadellisupp,“ kõlasid peaaegu aktsenditus eesti keeles mehe lemmikroad. „Frikadellisupp meenutab mulle siinsetest suppidest kõige rohkem Hispaanias tehtavaid suppe, seljanka on jällegi väga teistsugune, aga maitsev,“ kirjeldas Roig.

Eesti keelt räägib mees nö palliplatsi tasemel. „Ehkki mul on algusest peale olnud platsil tõlkimisel abiks noor jalgpallur Oliver Lepik, on tänaseks mul eestikeelne jalgpallialane sõnavara enamvähem selge, et trenn saaks peetud,“ sõnas Roig.

Oma 38 kasvandiku kohta jagub noorel treeneril vaid kiidusõnu. Siin on ta kogenud ka midagi, mida teistes riikides juhtunud pole. „Vahel tulevad poisid, kes teavad, kus ma elan ja mis kell ma kodust tööle minema hakkan, mu ukse taha, et minuga koos trenni jalutada ja tee peal juttu ajada, nii palju kui nende inglise keele ja minu eesti keele oskus võimaldavad,“ lõid hispaanlase silmad särama.

„See paneb mind tundma, et olen omaks võetud, nii laste kui lapsevanemate poolt,“ sõnas mees soojalt ja lisas, et trennilaste vanemad pakuvad alati abi, kui ta riigis ja Rakveres uustulnukana seda vahel vajab. „Kui lapsevanemad kuulevad, et sõidan koju Barcelonasse käima, leidub alati keegi, kes pakub küüti ja viskab mu lennujaama ära,“ ei jaga Roig sugugi tüüpilist arvamust külmast eestlasest. „Jah, eestlane hoiab rohkem omaette ja ei räägi palju, aga on abivalmis ja südamlik,“ jagas hispaanlane aastapikkust kogemust Rakveres.

„Hispaanlased on muidugi elavamad ja armastavad suhelda alati ja kõigiga, eestlased mitte,“ võrdles mees oma rahvuskaaslasi eestlastega. „Aga kui Hispaanias ei õnnestu eriti midagi naabrite eest varjata, sest huvi tuntakse kõige vastu, siis Eestis sellist kommet ei ole, ja see meeldib mulle eestlaste puhul väga,“ kiitis Roig suurt luksust nimega privaatsus, mida Eestis võimaldatakse.

Kui koduigatsus siiski võimust võtab, pakib mees kohvri ja sõidab mõneks päevaks Barcelonasse tuttavaid ja perekonda külastama. Kodus ootavad teda sõbrad, ema-isa ja kaks nooremat õde.

Roigi kohta, kes on hingelt treener, võib öelda, et veri on see, mis rähnipoja puu otsa viis – ka tema vanemad on õpetajad. „Isa gümnaasiumis ja ema ülikoolis,“ lisas Roig. Nooremad õed on tudengid. Jalgpallipisik peres siiski kedagi teist ei nakatanud, ehkki üldiselt on jalgpall Hispaanias ka tüdrukute seas äärmiselt popp.

Hispaaniast Rakvere-koju tagasi tulles on kohver muidugi raskem, sest ehkki Eesti toit on Roigi sõnul maitsev, tahavad kõht ja lõunamaine hing ka miskit kodust. Embutidos ehk suitsutatud vorstid-singid on mehe Rohuaia tänava korteri köögis alati olemas.

Suuremaks näksimiseks läheb ilmselt järgmisel nädalal, kui algab jalgpalli MM. Kellele Roig pöialt hoiab? „Kui Hispaania kõrvale jätta, siis elan alati kaasa nendele riikidele, kus ise töötanud olen – Jaapan, USA, Mehhiko, aga ka Argentiinale, sest seal mängib üks minu lemmikmängijatest Messi,“ loetles mees oma favoriite.

Oma teise iidoli, Hispaania ühe parima jalgpalluri Andres Iniestaga viis elutee Roigi kokku aga hoopis Jaapanis. „Olla platsis koos Iniestaga – see on absoluutselt iga noore Hispaania jalgpalluri unistus,“ rääkis mees silmade särades.

Tööd täis, aga seikluslik elu aga läheb edasi – täna Rakveres, aga kus tulevikus? „Kes teab! Kuhu hea pakkumine tehakse, sinna lähen,“ kavatseb mees rühkida edasi oma kahe kire – jalgpalli ja reisimisega.