Porkuni kooli uus direktor Deili Matson: “See on minu jaoks kõige õigem kool."

Tänasest istub Porkuni koolijuhi toolile Deili Matson (39). Iseasi, kui palju tal mahti seal istuda on, sest vaevalt õnnestub Deilit eemal hoida ka otsesest tööst lastega, mis on tema kutsumus ja kirg, ja mis teeb teda õnnelikuks.

„Minu jaoks on oluline, et töö, mida ma teen, kannaks minu enda jaoks tähendust - kui see tingimus on täidetud, siis on mul väga raske tööst väsida,“ tõdes Deili, kes on peaaegu kogu oma tööelu tegelenud keeruliste lastega – hariduslike erivajadustega, puuetega lastega või lihtsalt vaevarikast teismeiga põdevate noorukitega.

Lääne-Virumaa rahvas teab Jõgevalt pärit Deilit rohkem küll seoses tema viimase töökohaga Väike-Maarja vallavalitsuses, kus naine töötas kaks aastat haridus- ja kuultuuriosakonna juhatajana. „Töö omavalitsuses oli minu jaoks asjade loomulik käik. Teadsin, et koolis jõuan ma oma elu jooksul suure tõenäosusega veel aastaid töötada, seega oli aeg küps veidi teistsuguseks väljakutseks,“ selgitas Deili, mis tõi ta oma tavapäraselt tööpõllult – koolist ja lasteaiast – hoopis kabinetti. „Tulin Väike-Maarjasse sooviga teha midagi hoopis teistsugust, ja sisemise teadmisega, et järgmiseks saab minust koolijuht,“ sõnas Deili. Et see aeg aga nii kiiresti kätte jõuab, ei osanud ta isegi arvata.

Soomelõhnaline lapsepõlv

Jõgevamaal Tabiveres kasvanud Deili peab oma suurimaks mõjutajaks aasta nooremat venda, kellega sirguti kui kaksikud. „Vennal on minu lapsepõlve juures olnud tohutu suur roll,“ kinnitas naine. „Mäletan, et mingil hetkel, lasteaiaealisena, oli minu kõige suurem hirm see, et ühel hetkel läheb tema sõjaväkke ning mina pean ilma temata hakkama saama. See tundus maailma lõpuna,“ naeris Deili.

Suved möödusid tandemil enamasti vanavanemate juures Jõgeval ja hiljem Soomes, kuhu esivanemad 90ndate alguses kolisid. „Mina, kellele on terve elu ilusad asjad meeldinud, tundsin, et see on täielik paradiis! Võisin tunde poes mänguasjaleti ääres seista ja lihtsalt imetleda - see oli täiesti teistmoodi maailm, ma polnud midagi sellist varem näinud,“ meenutas naine tollaseid emotsioone.

Lisaks sai privilegeeritud tüdruk igal sügisel koolis Soome reklaamlehtedelt väljalõigatud mänguasjapilte sõpradele kinkida ja paremal juhul need lausa millegi vastu vahetada. „See äri kestis mul küll vaid mõned aastad, kuna juba üsna pea potsatasid meie kodustesse postkastidesse värvilised reklaamlehed,“ muigas ta.

Tormiline teismeiga

Teismelisena algas neiu eneseotsingute aeg, mis kulges üsna kaua ja tormiliselt. „Siiani mõtlen, et minu vanematel oli hämmastav kannatlikkus, et minuga sel perioodil toime tulla,“ vangutas naine pead. „Ma ei teadnud, mida ma elult tahan ning ammugi ei soovinud ma, et keegi teine seda mulle ütleks. Olin põikpäine - teadsin ise ja tahtsin ise, teadmata, mis see siis on, mida ma tean ja tahan,“ meenutas naine tollast virvarri, mis teismelise peas ja südames keerles.

Kas tahad alati teada, kui Lääne-Virumaa Uudistes sel teemal kirjutatakse? Kasuta Minu Lääne-Virumaa funktsiooni ja vali märksõnad, mida oma personaalses uudiskirjas näha tahad.