Käi kuradile, lapsik täiskasvanu!

Autor: Velli Ehasalu • 3. juuni 2022
Jaga lugu

Alustuseks natuke lihtlabast teadust. Inimese arengutaset saab vaadelda erinevatel tasanditel. Enamasti näeme oma füüsilises arengus suhteliselt eakohased välja, sest me kõik vananeme kiirusega 60 min/h, kirjutab pereterapeut Velli Ehasalu arvamuskonkursil.

Velli Ehasalu
Autor: Mati Metsjõe

Erinevatel andmetel on ca 3% meie hulgast vaimse arengu poolest peetunud, st nad ei ole võimelised intellektuaalsetest asjadest aru saama meiega võrdselt isegi siis, kui nad tahaksid – arvuti ütleks salvestustoimingut tehes selle peale, et pole kettal piisavalt ruumi.

Emotsionaalse arenguga on juba palju keerulisem ja olmeolukordades on seda raske hinnata. Küll aga näeme selle taseme suurepäraseid väljendusvorme siis, kui olukord muutub ebatavaliseks ja mängu tulevad tunded – reaktsioonid ja käitumised reedavad, milline on meie emotsionaalse arengu tase. Liiga sageli tundub, et selle viimasega ei ole meil vist kõik päris korras.

Täiskasvanud inimest iseloomustab oskus otsida ja teha koostööd erinevate gruppidega; lapsik inimene lähtub koostöös oma tunnetest ja tahtmistest, lööb kampa peamiselt omasuguste või endale kasulikega ja kui keegi pole temaga nõus, siis hakkab lapsik tegema vastutööd. Täiskasvanud inimene on lahenduskeskne, konkreetne ja arvestab erinevate huvigruppidega; lapsiku eesmärk on segada, hämada, teistsuguseid õõnestada, vastu hakata ja näidata, kui kõva mees ta on.

Täiskasvanud inimene saab aru, et erinevad vaatenurgad võivad olla õiged; lapsik arvab, et õige on tema vaatenurk. Täiskasvanu jääb austavaks ka siis, kui ta kuuleb endale ebamugavaid seisukohti ja küsimusi; lapsik hakkab võitlema, silmi pööritama, omasuguste toetust otsima jms, millega üritab teist paika panna ja oma üleolekut näidata.

Täiskasvanu väljendab oma arvamusi ja tundeid läbi enesekohaste lausete (nt „ma vihastasin“), ta näeb konfliktides oma panust; lapsikud süüdistavad teisi (nt „sa ajad mind vihaseks“, „selle nõmeda tüübi pärast“), õigustavad ennast ja kasutavad eneseväljenduses solvanguid, alandusi, sildistamist, vaikimist jms emotsionaalset ja ebaküpset.

Täiskasvanud mõistavad oma ärritumise käivitajaid ja saavad aru, et reaktsioonide aluseks on nende endi tunded ning püüavad neid reguleerida; lapsik lihtsalt reageerib oma hirmudele (nt „siia tulnud ukrainlased on tegelikult venelased“, „kogu ajakirjandus on kallutatud“, „koroona tuleb 5G mastist“).

Loetelu võib lõputult jätkata, kuid põhimõte jääb ikka samaks – täiskasvanud tunnistavad oma tundeid ja suudavad seetõttu mõelda ratsionaalsemalt arvestades ka teisi arvamusi ja jäädes lugupidavaks. Lapsikud reageerivad oma tunnete pealt ja peavad ennast sealjuures mõistuspäraseks arvestamata teiste vaadetega.

Igasugused kõrgemad inimlikud väärtused on lapsikute jaoks üldse topeltstandarditega kaetud – nad nõuavad nende väärtuste rakendamist ennekõike enda suunal, mitte ei paku niivõrd teistele. Näiteks üks FB-aktiivne kodanik, kes pidevalt halvustab teisi, kuid tundis ennast jube solvatuna, kui keegi Vabaduse väljakul Ukrainat toetaval meeleavaldusel julges tema kohta midagi öelda – kodanik pidi pettunult koju minema. Inimlikkus, mõistmine ja kaastunne? – Jah, palun mulle, aga mitte neile, keda ma ise vabalt valitud tonaalsuses kritiseerin.

Viimaste kuude möllu keskel on mind positiivselt üllatanud Kaitseväe juhataja asetäitja V.-V. Palm. Mulle meeldib tema tasakaalukus, võime jääda rahulikuks ja humoorikaks ka rambivalguses.

Ühes intervjuus tunnistas ta kadedust nende inimeste peale, kes on kogu aeg enesekindlad, sest ta ise kahtlevat endas pidevalt. Hea kindralmajor, ei ole põhjust kadeduseks! Kahtlemine on professionaalsuse näitaja. Ainult lapsikud on kogu aeg enesekindlad ega jäta oma isiklikke tõdesid väljuhäälselt kuulutamata (ka mitte Riigikogus või väheväärtuslikus raadiosaates).

Kahtlemine paneb meid uurima ja analüüsima, otsima teisi vaatenurki, kritiseerima oma seisukoha nõrkusi, leidma konkureerivaid lahendusi, tegema koostööd teiste gruppidega – see kõik on aluseks läbimõeldud ja kaalutletud otsustele. Avalik endas kahtlemine nõuab ikkagi enesehinnangut, mis ei löö igast tuulest kõikuma – sellepärast ei saa lapsikud endale kahtlemist lubada. Aitäh, et Eestis on Kaitseväe eesotsas professionaalid!

Ma pole nõus, et minu koduriigis on normaalne olla lapsik ja koolikiusajalik, olla eeskujuks ja soodustajaks vägivallale – jah, emotsionaalne vägivald on ka vägivald ja selle toimepanija väärtused vastavad vägivallatseja väärtustele, nt kellegi alandamine oma huvides.

Ma pole nõus, et minu koduriigis otsustavad ja juhivad nii riigi kui ka muude süsteemide tasandil vähe arenenud tüübid, keda haridus - kui mõnel seda üldse on - ei riku ning kes ei lase ennast inimlikkusest ja haritusest segada.

Ma pean demokraatlikku valitsemisvormi õigeks, kuid ma pole kindel, kas pikas perspektiivis on see arengut soodustav, kui kõigil – sõltumata on haritusest – on võimalus igale poole kandideerida ja teised samasugused neid valivad. Demokraatia ei tohi saada olukorraks, kus kaks lolli hääletavad ühe targema vastu.

Kas pole totter, et me oleme oma riigiga õnnelikkuse raporti tagaotsas, kuigi Pisa testides oleme eesrindlikud? Kui me oleme intellektuaalselt nii võimekad, siis miks me oleme nii õnnetud? Millal jõuab meile kohale, et akadeemiline tuupimine ainuüksi ei anna meile rahulolu, ei pane meid särama, ei pane ennast väärtusliku inimesena tundma, ei valmista eluks ette?

Millal me hakkame mõistma, et õnnelikuks eluks on vaja emotsionaalset turvalisust? Keegi ei saa olla õnnelik riigis, kus haridust hinnatakse kõrgelt, aga haritust üldse mitte, kus sõnavabadus ei tähenda mitte õigust arvamusele, vaid õigust solvamisele, kus hinnatud pole mitte inimeseks jäämine, vaid ärapanemine.

Kas tahad alati teada, kui Lääne-Virumaa Uudistes sel teemal kirjutatakse? Kasuta Minu Lääne-Virumaa funktsiooni ja vali märksõnad, mida oma personaalses uudiskirjas näha tahad.

Vaata veel

Meie koostööpartneriteks on

Liitu uudiskirjaga ja oledki kursis, mis Lääne-Virumaal toimub

Jaga meiega huvitavat infot!