Käi kuradile, vanadus, kui elu lõppeb hooldekodus!

Autor: Ülle Kask • 26. mai 2022
Jaga lugu

Inimese elukaar algab sünniga ja lõppeb surmaga. Nii nagu pole võimalik valida vanemaid ega riiki, kuhu inimlaps sünnib, pole võimalik ette ennustada, millal ja kuidas lõppeb inimese maine teekond. Aga fakti, et see kord surmaga lõppeb, ei saa isegi vanajumal muuta, kirjutab Ülle Kask arvamuslugude konkrusil.

Autor: Unsplash

Arne Oit on komponeerinud imelise viisi Arvi Siia luuletusele „Aknal”, mis selle teekonna lühidalt kokku võtab: „Näe, vahtrad õitsevad! Näe, langetavad lehti!”

Elukaarel on palju faase, aga vanadusse jõudes on paljudel tervis rasket tööd tehes kihva keeratud või mõni ränk tõbi külge hakanud. Kui aga ühel kaunil päeval eakas ema või isa kokku kukub, kuid toonela teele veel ei siirdu, on lähedaste elu pea peale pööratud.

Haiglasse sattudes antakse vanurile mõnda aega akuutset arstiabi, tilgutatakse soontesse verevedeldajaid ja soolalahuseid. Küsimuse peale, millal memm terveks saab, kehitab arst vaid õlgu, kuna inimene on väga vana ja temal kahjuks paranemislootust enam pole. Ainuke soovitus on perearsti saatekirja alusel nõutada kaheks kuuks koht õendus-hooldusosakonda, aga seejärel peab igaüks ise vaatama, kas paigutada eakas sugulane vanadekodusse või hakata teda kodus hooldama.

Käige kuradile, vanuriärikad ja hooldekodude omanikud! Te lajatate inimestele üle mõistuse pöörase kohamaksu koiku ja sitapoti eest. Kas kallis elekter ja muud vanadekodu majandamisega seotud kulud annavad teile tõesti õiguse iga natukese aja tagant hinda tõsta? Kui mõni omanik nüüd kiunuma hakkab, et vastasel juhul ei tule nad inimeste pidamisega toime, on see lausvale. Sest raha ei haise.

Mõned endised Reformierakonna poliitikud, eesotsas halli kardinaliga, on püsti pannud vägeva äri. Tänaseks kuulub nende ketti pea pool tosinat hooldekodu. Missioonitundest võib ainult rumal inimene sellist business’i ajama hakata.

Kuidas te, ärikad, kohtlete aga seal südamega tööd tegevaid hooldajaid? Hullemini kui Orwelli „Loomade farmis” kohtleb siga Napoleon oma tööorjasid – loomi. Hooldaja saab palju väiksemat palka kui maksab üks hooldekodu koht kliendile. Aga tööl peetakse täpselt nii palju personali kui hädavajalik, et jumala pärast hooldekodu omanik tööjõukulude tõttu kahjumit kannatama ei peaks. Vaene hooldaja aga rassib ja tassib katkemise ääreni. Ja kannatab, kuni ka ise kulub, kuid kuidagimoodi tuleb ju vastu pidada. Jõuaks vaid pensionieani välja vedada. Aga see armas aeg saabub alles siis, kui oled 65. Varem jäädi pensionile 55-aastaselt, nüüd aga rügad viimse hingetõmbeni, sest teisiti pole võimalik näruse palga ja väikese pensioni eest ära elada.

Nuta või naera, aga rahalist abi ega tugipersonali eaka lähedase eest hoolitsemiseks ei toeta ka riigiisad ega valitsus. Kui tarvis näiteks raha betooni valada ning mõttetuid viadukte ehitada, voolab seda Euroopa struktuurifondidest nagu ratsahobuse s..a. Jah, raha eest saab kõike, kuid kust võtab tavaline, Eesti keskmist või alla selle teeniv kodanik puuduoleva summa, tasumaks eaka vanema hooldekodukoha eest.

„Hoidke kokku,” soovitab peaminister Kaja Kallas. Paraku jätab ta mainimata, mille ja kelle arvelt. Kas eestlased peavadki hakkama lõpuks ometi kartulikoori sööma nagu laulva revolutsiooni ajal Marju Lauristin ja Edgar Savisaar teha lubasid. Tänaseni pole teada, kes tollal koorepoti manu jõudes kartulid ära sõi.

Erastamine, mida rahvakeeli ärastamiseks kutsuti, täitis paljude pumba juurde pääsenud ja üleöö sinimustvalgeks pööranud endiste kommunistide kukruid kopsakate sissetulekutega. Ja seda tänaseni. Kuid paljud jäid juba tollal elu hammasrataste vahele. Kui Savisaar oli Tallinna linnapea, jagas ta kord enne valimisi hirmkalliks maksma läinud Vabaduse monumendi juures puudustkannatavatele kodanikele tasuta kartuleid ja küttepuid. Lauristinile tahtsid aga pensionärid iseseisvuse algusaastatel, mil ta sotsiaalministri ametit pidas, peksa anda.

Praegu ei julge mitte keegi iitsatadagi, rääkimata protestimisest, et elukallidus ja inflatsioon õgib selle vähesegi palgatõusu ja pensioni ära, mida kapitalistid ja poliitikud oma alamatele näpuotsaga poetavad. Hinnaralli kerib aga hoogu juurde ja kartul on varsti sama kallis kui elekter. Aga poliitikute reiting muudkui tõuseb nagu masu ajal talse.

Ah, käige kuradile poliitikud, kes te oma nõmedaid lubadusi vaid enne valimisi inimestele pähe määrite! „Anna oma hääl mulle,” hüüavad nad tänavanurkadel lumpenile kompvekke ja pastakaid jagades. Moosinägu ees, valetavad nad, kui palju on ära teinud eakate elujärje parandamiseks. Mis veelgi valelikum, nemad aitavad tööturule omastehooldajad, kes kodus ööpäevaringselt oma vanemaid abistama peavad, lubadusega kindlustada neile soodsa hinna eest hooldekodukoht.

Eeloleval sügisel jagab aga valitsus kõige nõrgematele 50 eurot valuraha elukalliduse tõusu kompenseerimiseks. 50 euroga ei jaksa paljud vanainimesed ühes kuus vajaminevate ravimitegi eest maksta, rääkimata tervislikust toidust. Krooni ajal oli 500-ne Koidula suur raha, mille eest võis osta nädala söögivaru. Praegu aga kaob 50 eurot (vanas rahas 750 krooni) ühe poeskäiguga rahakotist nigu niuhti. Hiljem vaatad kurvalt ostukorvi, et liha ja kala ei jaksanudki osta, sest kartul ja makaronipakk on mullusega võrreldes viis korda kallimaks läinud.

Igal asjal on küljes hinnalipik. Ka elul enesel. Seepärast, käige kuradile kõik kirikuisad ja eetikaprofessorid, kes te kõnelete elu pühadusest, haprusest ja kristikust moraalist siis, kui pinnale kerkib taas kord teema eutanaasiast! Mäletan, kui palju ohkimist ja ähkimist oli kogu meediaväli täis, kui Lääne-Virumaalt pärit proua Jane Paberit palus inimestel annetada raha, et ennast Šveitsis eutaneerida, kuna Eestis pole see võimalik.

Kui te kord ise, teiste inimeste elude üle otsustajad, peaksite olema kaelast saadik halvatud, siis tahaks näha ja kuulda, kui rahul te oma elunatukesega olete, mis ripub küll juuksekarva otsas, kuid võib kesta aastaid. Nämmutamine sel teemal a’la ei või, ei saa, ei tohi võiks ükskord lõppeda. Inimene tohib ja saab ise varakult otsutada oma elu lõpu üle, kui saatuse tahtel on jäänud halvatuks ega soovi valmistada tüli ja vaeva oma lähedastele. Igaühel peaks olema õigus lahkuda siit ilmast väärikalt, et mitte vireleda juurviljana juhtmega seina küljes ega kustuda vanadekodus, kus teda peavad raske raha eest kasima ja toitma madalapalgalised võõrad sanitarid.

Käi kuradile, vanadus, kui paradiisi asemel jõuad põrgu eeskotta – hooldekodusse!

„Näe, vahtrad õitsevad! Näe, langetavad lehti! Näe, aknal vanaema seab kalendri lehti! Ja isa üle hoovi prügiämbrit viib.” (Arvi Siig. „Aknal”.)

Tuletame meelde, et käimas on Lääne-Virumaa Uudiste konkurss "Käi kuradile!", kuhu ootame lugejate arvamusartikleid.

Meie eesmärk ei ole kutsuda teid kedagi pikalt saatma, vaid tõstata teemasid, millele meie kodukandis rohkem tähelepanu tuleks pöörata. Vahel on hea viisakalt natukene auru välja lasta ja rääkida teemadel, mis meis kirgi kütavad.

Parimad artiklid avaldatakse Lääne-Virumaa Uudistes ning kolmele parimale pannakse välja rahalised auhinnad. Konkursi peaauhinnaks on 500 eurot, teine koht saab 250 eurot ning kolmas koht 100 euro eest Äripäeva e-poest endale raamatuid valida! Võtjate valik sünnib rahvahääletuse ja toimetuse hinnangu koosmõjul.

Loe lähemalt SIIT.

Kas tahad alati teada, kui Lääne-Virumaa Uudistes sel teemal kirjutatakse? Kasuta Minu Lääne-Virumaa funktsiooni ja vali märksõnad, mida oma personaalses uudiskirjas näha tahad.

Vaata veel

Meie koostööpartneriteks on

Liitu uudiskirjaga ja oledki kursis, mis Lääne-Virumaal toimub

Jaga meiega huvitavat infot!