Käi kuradile, kogu see maailmakorraldus!

Autor: Tiina Larionov • 23. mai 2022
Jaga lugu

Jälgisin pingsalt tankla kütusetablool jooksvaid numbreid. Korraks käis peast läbi kentsakas mõte - ehk saavad kütuse liitreid näitavad numbrid rahanumbrid kätte ja lähevad möödagi. Njah, ühel hetkel tulin maa peale tagasi ja teadsin, et seda ei juhtu ju niikuinii. Lükkasin auto bensiinipaagi luugi kinni, heitsin pilgu veelkord numbritele ja mõtlesin: „Käi kuradile….“.

Tiina Larionov osales esseekonkursil terava ühiskonnakriitilise arvamusega.
Autor: Erakogu

Eelmisel õhtul lugesin uudistest pealkirja, mis ütles, et Tallinn otsustab maikuu jooksul, kas panna suveajaks linnas käima ööbussid. Olles usin Elmari raadio kuulaja, naudin alati omaette naeru pugistades Rohke Debelaki Libauudiseid. Esimene mõte, mis ööbusside nupukest lugedes tekkis oli see, et see ei saa olla päris. No aga pole nagu põhjust naljauudiseid ka õhku paisata - 1. aprill ju ammu möödas. Lugesin artikli läbi ja nagu päriselt või?...kaalutakse käima panna öised bussid, eeskätt öiste pidutsejate turvaliseks koju jõudmiseks. Ja siis ma mõtlesin, et täitsa pekkis- meil siis maal ei saa inimesed töölgi käia, kuna bussiliiklus on hõredam kui kiilaka peas karvu - ei saa hommikul tööle ega õhtul tagasi. Kellel autot pole, peab töökoha valima bussigraafiku järgi (loe: ei saagi tööle minna) ja siis selline uudis…

No tegelikult ka, ma ei teagi, keda või mida peaks kuradile saatma. Miks ma põrgu päralt ikka veel siin, nii valitsusest ja vahel tundub, et ka jumalast maha jäetud paigas elan? Inimesed on kütuse hinnatõusu tuules hakanud tõsiselt kaaluma töökohast loobumisele, sest palk kuluks kaugemal tööl käies ainult kütuse ostmiseks.

Jah, miks ma siis elan sellises kohas? Kui ma kuulen, kuidas linnainimesed kurdavad öiste peoliste lärmamise üle ja selle üle, et liiklusmüra ei lase olla. Või seinad paneelmajas on nii õhukesed, et vahel tekib tunne, nagu elataks ühe suure perena - kõik teavad kõigist kõiki asju, siis olen mõelnud, et koli mujale, kui linnas ei sobi. Kolige maale, kus on rahu ja vaikus. Linnud laulavad, traktorid müristavad põllul(kuramus-ei lase rahulikult olla ja õu on tolmu täis), lastel on ruumi ja võimalus turvaliselt õues olla. Kus pead ellujäämiseks kindlasti omama autot, ei, kahte, kui nii tema kui temakese töökohad asuvad kaugemal.

Aga nende tõttu on vaja üha suuremad summad tanklasse jätta.

Tulge jah maale, tulge kõik! Äkki siis pannakse siia ka bussid niimoodi liikuma, et saaks hommikul tööle ja õhtul tagasi. Ja kui meile maale tulevad ära kõik tallinlased, siis ühel hetkel on ju võimalik, et saame siia ka „ööbussid“, et näiteks naabrimehe juurest saunast õllese peaga bussile astuda ja koduväravasse saada. Ja kuna loo alguses mainitud artiklis oli välja toodud ka see, et neis bussides peaksid olema turvamehed, siis on meil maalgi lootus ööbussid koos turvameestega saada. Mõtle ikka kui hea - tuleb bussis teine natukene napsutanud naaberküla vend tüli norima, kohe on turvamees platsis. Naisukesetel maal ka kohe üks mure vähem. Lapsed küsivad, kus isa on. „Ah, ta tuleb öise poole kolmese bussiga, või kolmesega, sest praegu on päälinnas arutamisel, et bussid võiksid isegi pooletunnise intervalliga liikuda…“. Oi, mis ilus elu oleks!

Assamait, unistamine on ikka hea asi. Mõtle, lööd ennast öösel lille, saadad sõbrantsidele sõnumi, et hei, tulge kella 2.30 bussile, lähme ööklubisse.

Saaks ehk töölegi ühistranspordiga. Turvameest polekski vaja, vist. Vähemalt esialgu. Aga meil maal on ka rohepööre - võetakse viimasedki bussiliinid maha. Ei saa ju lasta keskkonda reostada, kui igas majapidamises on niigi kaks sõiduriista. Ja siis veel bussid. Hoidku jumal selle eest.

Ahjaa, ma ikka veel ei tea ühtegi konkreetset vastust küsimusele, miks ma siin, maal elan, ja mitte pealinna pole sättinud. Ma leian tuhat head vabandust, et õigustada oma valikut. Lähimad naabrid on poole kilomeetri taga, heal juhul kuuleb vaiksel suveõhtul nende jutukõminat ja peo korral eristab kenasti, et lemmik raadiojaam on Elmar.

Mõnedesse ümberkaudsetesse elamistesse on viimasel kümnendil ka uusi elanikke tekkinud. Paarile majale, kunagi uhketele elamistele, on viimasel hetkel appi jõutud ja uus hingamine antud. Kolmekümne siin elatud aasta kestel oleme olnud ka tunnistajateks, kuidas kõpitsemist vajavate majade katused iga aastaga aina enam looka vajuvad ja ühel hetkel nagu väsinud teelised põlispuude vahele maha vajuvad. Kaks, kolm… rohkemgi veel.

Mäletan, kuidas ühes või teises kohas sai kunagi külas käidud. Täna pole muud kui mulla ja kõdu alla peitunud vundament ja kevadeti valendav märtsikellukeste väli. Miks? Miks see juhtus? Alati on olnud oma elu hakul noori peresid, kes oleks ummisjalu sellise majakääbaka poole jooksnud ja enda omaks teinud. Aga see oli raske ja väga raske siis ja on praegu, et üks noor pere, kel ette näidata ainult kange tahtmine oma maakodu saada, kasvõi selline, kus talvel toanurkadesse härmatis tekib või iidamast-aadamast ajast akende vahelt ja laest kõik ilmanähtused tuppa kipuvad. Saatus, õnn, vedamine, ütleks ma selle peale, kui oma kodusaamise lugu meenutan.

Jälle läheb mõte uudiste radadele. Plink-plink, kuulutavad reklaamid - tulge tehke Kredexi abiga oma majad korda. Minul pole enam vajadust. Mõtlesin, et uurin seda nii, nagu oleksin alles oma elu alustav noor inimene. No, et kas on abiks. On ikka, kui endal on suht kopsakas summa letti laduda - omaosalus. Ja kui ma alles õpin, laps ka veel kõrval tatsumas. Tööle pole saanud. Ja kes mind, lapsega ema tahabki. Pole veel eriala ja laps ka veel kaela peal. Jääb haigeks, hakka siis veel asendajat otsima. Laenu ka ei saa. Ja siin ma siis olengi. Tahaks ühte vana päevinäinud onnikest päris omaks teha, aga ei saa. Ja siis istudki kusagil vanematekodu tagatoa nurgas ja mõtled:“Käigu kuradile kõik…!“

Aga see südamesopis armsaks saanud osmik, mida ikka vaatamas sai käidud, muudkui laguneb ja laguneb ja aastate pärast sinnakanti sattudes tahad vaadata, mis tast saanud on … aga polegi midagi vaadata. Läinud. Ainult naadiväljad ning siin-seal kõrgest rohust valguse poole sirutuvad pojengid.

Lähed oma pisikesse Lasnamäe korterisse tagasi, kuulad lisaks telerist tulevale kõrvale ka muid helisid ja polegi midagi. Elu läheb edasi. Selle eest on aga ühistransport, ja veel ööselgi. Maal pole ju midagi. Selle raha eest, mis kuluks maal elades auto ülalpidamiseks ja maja kõpitsemiseks ja kurat teab veel milleks, saab lennata soojale, või ka külmale maale. Transport on ju tasuta, kui vähegi tahta.Ei, lennukid seni mitte(isegi mitte tallinnlastele). Aga bussid, trammid, trollid, rongid - mine kuhu tahad. Vahepeal tuleb tuju sõita punktist A punkti B rattaga, siis saab seda teha lausa mööda punaseid teid kulgedes, nagu Hollywoodi staar.

Maal pole s….gi. Ei, mõnes kohas ikka on. Näiteks kergliiklusteed. Kasvõi jupike. Aga mõtle kui jube oleks näiteks jalgratturist või ka jalakäijast väljamaalasel, kes arvaks, et Eestis on igal pool kergliiklusteed, mis ei katke ühelgi hetkel. Hakkab tema siis Rakverest Aruküla poole sõitma, hea kiirus sees ja järsku hopsassaa, tee läbi. Aga tahaks ikka edasi minna. Siis peab rinda pistma mööda vuhavate autodega, peas tagumas mõte ,et ei tea, kas näen veel kodumaad.

Mina õnneks ei arva nii, ja seepärast olen alati valmis, et mida linnast kaugemale ma sõidan, seda suurem on tõenäosus, et iga tee saab kord otsa, kergliiklustee siis. Ja üleüldse maainimesed ei peagi üldse oma aega kõndimisele, jooksmisele, jalutamisele, rulatamisele ja igasugustele muudele jaburatele asjadele raiskama. Kõpitsegu oma maju, autosid ja rohigu peenraid või kasvatagu lambaid. Pealegi, neil on ju autod ja viimane asi, mida neile on vaja, on kergliiklusteed. Kui maainimesed tahavad nende jaburate asjadega tegeleda ehk aega surnuks lüüa, las sõidavad linna, leiavad sobiva kergliiklustee ja andku minna. Ei saa ju ometi mitu head asja korraga. Tegelikult, käigu kuradile need kergliiklusteed. Peamine on ööbuss.

Tagasi algusesse. Olid ajad, just peale taasiseseisvumist, kus käidi piiri taga, eriti Soomes ja Rootsis vaatamas, kuidas asjad vabas maailmas toimivad. Oli suur muutmise tuhin. Jah, palju võeti eeskujuks ja tehti järgi. Mulle tundub, et järgi tehti niikaua, kui oli veel mugav ja lihtne. Hinnad on meil tõepoolest eesrindlikud, palgad mitte nii väga. Hinnaralli taustal, mille on tekitanud väidetavalt koroona ja Venemaa algatatatud sõda Ukrainas, on naljakas, aga ka vihaleajav lugeda peaministri manitsusi katsuda rohkem kokku hoida. Kas ma panen lapsed kokkuhoidmise ajaks keldrisse luku taha? Või kirjutan tööandjale lahkumisavalduse, sest autokütuse üha kerkiv hind ei lase tööl käia? Et siis, kui valitsus midagi ette on võtnud, et kõik inimesed saaksid oma igapäevaeluga edasi minna, lähen tööle tagasi? Ja hakkan ainult naati, nõgest ja seeni sööma - neid saab ikka kuskilt ilma rahata. Ja kui mingi tõsisem tõbi kallale tuleb, siis on mõistlikum ja säästlikum lihtsalt ära surra.

Telefoni ja internetti pole tegelikult üldse vaja - saab ilma ka hakkama, ei pea mingeid arveid enam maksma. Elektri kokkuhoiu kohta on ka igasuguseid ideid välja käidud, aga vähemalt suvel, valgel ja soojal ajal polegi elektrit vaja. Telefoni- ja internetist peab niikuinii loobuma. Süüa saab teha õues lõkke peal, kuigi naati ja seeni saab toorelt ka süüa. Linnainimesed koguneksid näiteks lauluväljakule ja teeksid seal ühe lõkke peal süüa - kui on, mida teha.

No tegelikult on asi ikka nutune ja kole. Siinkohal tahaks öelda ja ütlengi - käi kuradile kogu see kamp seal Toompeal! On tunne, et valitsus lihtsalt vaatab pealt, kuidas eestlased ellujäämise nimel võitlevad. See, millega on alates 24. veebruarist ukrainlased pidanud rinda pistma, on midagi kohutavat ja võrrelda meie olukorda nende omaga on isegi kohatu. Samas, ka meil on vaikne sõda, mille käigus, ma usun, saavad paljud elud purustatud. Ma räägin igasugustest inimestest-nii nendest, kes on iga päev silmitsi murega, kuidas lastele korralikku toitu osta, kuidas venitada kuu lõpuni välja, et saaks ikka tööle, kuidas tasuda hambaravi eest, kui hammas valutama hakkab, lisaks igasugused regulaarsed arved.

Aga ma räägin ka nendest, kes on pidanud kanapidamise lõpetama, sest sööda hinnad on ulmelised, või neist, kes on sunnitud sulgema aastaid tegutsenud kohviku või poe uksed. Samas on raskes olukorras ka suurfirmade omanikud, kelle püsimajäämine on jubedate delektri- ja kütusehinde tõttu suure küsimärgi all.

Mure ja stressi tõsidus ei ole sõltuv sellest, kui jõukas inimene on. Ei saa öelda, et ah, mis sul viga, sul pole ju vabrikut, mis võib kohe-kohe pankrotti minna. Metsatalu pere mure söögi pärast on sama oluline, kui pealinnas tegutseva firma omaniku mure. Seepärast püüan olla mõistlik ja saada aru nende murest, kellele on hädasti vaja ööbusse.

Niimoodi on asjalood.

Kas tahad alati teada, kui Lääne-Virumaa Uudistes sel teemal kirjutatakse? Kasuta Minu Lääne-Virumaa funktsiooni ja vali märksõnad, mida oma personaalses uudiskirjas näha tahad.

Vaata veel

Meie koostööpartneriteks on

Liitu uudiskirjaga ja oledki kursis, mis Lääne-Virumaal toimub

Jaga meiega huvitavat infot!