Kas meie kaitsetahe on samasugune nagu lipu heiskamise tahe?
Sel kuul on kalendris kolm eestlaste jaoks väga olulist lipupäeva. Kaks neist möödas, kolmas kohe-kohe tulekul. Paraku ei olnud kahel eelmisel sinimustvalgete merd kusagil näha.
Eesti lipu sünnipäev oli 4. juunil. Lippe lehvis hõredalt. Juuniküüditamise aastapäeval 14. juunil oli neid veel hõredamalt.
Sattusin sel päeval nii Rakverre kui ka Tallinnasse ja tuleb tõdeda, et kui Rakveres veel mõnel majal lipp lehvis, siis Tallinna nendes piirkondades, kust autoga läbi sõitsin, oli olukord eriti õnnetu – lippe polnud kusagil.
Sinimustvalgest värvikombinatsioonist ehk rohkemgi jääb silma sinikollane. Tedagi – toetame Ukrainat. Aga võiks ka ennast toetada, olla rahvana üks. Ajad on ju ärevad.
Eesti lipu päeva õhtul küsis üks minu koduvalla vallavolikogu liige, kellega juhuslikult kokku sattusin: „Kas meie kaitsetahe on samasugune nagu lipu heiskamise tahe?“