Ole meheks, Elmu!

Tahan Sind tänada Lääne-Viru koolijuhtide nimel! Tänaste nimel mul voli rääkida ei ole, aga tosina aasta taguste tegijate eest julgen seda teha küll.

Kolmkümmend viis aastat koolijuhina on aeg, mis on jätnud suure jälje nii Lääne-Viru, aga eriti Tapa haridusellu. See pole olnud üksnes kulgemine, see on olnud jäägitu põlemine. Põlemine oma kooli ja Tapa käsipalli eest.

Aeg-ajalt oli mul tunne, et nii ei ole võimalik kaua kesta ja olen püüdnud Sind ka tagasi hoida, aga sellest pole olnud suuremat tolku. Nii põledes oled Sa soojendanud ja sütitanud ka teisi. Vahel saab mõni ka kõrvetada, aga need on tavaliselt kas kustunud või leiged tüübid. Üks lapsevanem ütles mulle kunagi, et kõige hullem on leige õpetaja. Olen temaga sada protsenti nõus.

Panid sajal rindel ja tavaliselt Sa koosolekutele õigeks ajaks ei jõudnud. Aga tasakaalustasid seda alati oma varasema lahkumisega. Põhjuseks kas trenn või volikogu istung. Olime sellega harjunud ja võtsime huumoriga. Aus ja otsekohene oled Sa alati olnud. Võimalik, et see ongi paljude jaoks probleemide allikaks. Koolijuhtidena peame tegema otsuseid ja need ei saagi olla kõigile meeltmööda. Me ei ole ju vali-mind-mehed, kes kõigile meeldima peavad.

Sinu kompromissitus ei sobigi kõigile, aga oma iseloomu ja tõekspidamisi on raske muuta. Andekad on karedad, aga nad teevad tegusid. Tapa Gümnaasium on heas seisus, nii vaimses kui füüsilises, samas mäletan ka neid aegu, kui te koos isaga soojatrassi keevitasite. Nüanssidesse ei lasku, küllap asjaosalised teavad ise.

Ka olid Sina üks vähestest, kes julges vahele segada, kui Otto Amer koosolekute lõpus püsti tõusis ja oma pikka monoloogi alustas. Otto oli alul pahane, aga hiljem juba aktsepteeris.

Viimane konflikt algas ju sellest, et kirjutasid murest, kuidas noored ei viitsi enam pingutada ja tahteomadused on jäänud tahaplaanile. Äärmiselt õige mure ja oleme ka oma koolis need teemad väga otsustavalt lauale tõstnud. Täiesti arusaamatu, et sellest suudab keegi alustada ärategemist!

Eesmärk pühitseb abinõu ja siin väärtused ei kehti. Ei oskagi muud öelda, et litsid mehed need Tapa mehed. Hämmastav, et inimesed, kes Sulle mitte ärakuulamist ja isepäisust ette heidavad, kasutavad kordades räigemaid võtteid. Alluvate anonüümne küsitlus, mida mõned inimesed nüüd teenistuslikuks järelevalveks nimetavad, toob mulle silme ette ühe vuntsidega mehe ajaloost, kes sarnaste anonüümsete vihjete eest, mida kaasmaalaste kohta kirjutati, saatis pikale „ekskursioonile“.

Sina reisile ei saanud, nüüd lööb kohalik leht Su lihtsalt kaelani maasse. Ja ma näen, et Virumaa Teatajal on käsi püsti ja ta tahab öelda, et me ju andsime Elmule sõna. Just, aga pärast seda, kui olite ta poriga üle valanud, tulite, tükike seepi pihus ja olite valmis suu puhtaks pesema, et Elmu saaks öelda, et ta pole kaamel. See ei ole ajakirjandus. Uurivast ajakirjandusest on see valgusaastate kaugusel.

Aga mul on ka ettepanek. Mis oleks, kui veidra suvesoundi asemel hakkakski nüüd ametimeeste kohta anonüümseid küsitlusi korraldama. Iga nädal üks isik, nädala lõpuks kõik kommentaarid avalikuks ja aasta lõpuks edetabel, kes kõige vähem punkte sai. Elmu on 3,1 punktiga juba tabelis kirjas.

Teen ise algust. Mis hinde võiks panna külapoliitikule, kes oma ametikohta ära kasutades kangutab juba kümmekond aastat koolijuhti, samas ei oska volikogu istungit juhatades kümnenigi lugeda? Üle ühe on raske panna ja lisaks määraks talle couchiks kitsetalle, kes numbreid teadis. Või ajalehe toimetaja, kes pole vist märganud, et toimetuses on ka fotograaf, kes täiesti normaalseid pilte teeb. Lehte lähevad aga algelised selfid. Aga noormehe, kes paljast meest taga ajab ning pärast kiitleb, kui mitu klikki ta on saanud, jätaks ma sootuks klassikursust kordama. Tule aga tule üheks talveks veel, mis sest, et juba suur poiss oled.

Olgu, läksin irooniliseks, aga tahan sellega öelda, et visaku esimene kivi see, kel ühtki plekki ei ole.

See lugu kokku tõstatab päris mitu küsimust. Esiteks kohalike omavalitsuste ja koolijuhtide suhe. Kuidas suudaksime probleeme lahendada väärikalt, säilitades mõistlikkuse ja empaatia?

Teiseks ajakirjanduse roll probleemide kajastamisel. On see ainult klikkidele ja pealiskaudsusele rajatud või eeldame süvenemist? Samuti see, kelle ees ajakirjanik vastutab? On need poliitikud, omavalitsusjuhid, ärimehed? Ent kuidas jääb inimesega, kelle „teemat“ ajakirjandus parajasti lahata võtab? Kus jookseb siin eetika ja klikijanu piir?

Tegelikult olin ka mina nende hulgas, kes soovitas Sul koolijuhi amet maha panna ja täielikult treeneritööle pühenduda. Seda, mida see tervisele tähendab, teavad ainult need, kes sarnased kadalipud ise läbi on teinud. Nii vilets mees Sa ei ole, et Sul vaenlasi poleks ja mõnikord tundub, et see polegi õige koolijuht, keda omavalitsus kangutanud ei ole. Sind on meile veel kauaks vaja. Ja hoia tuld...