“Siin on nii palju lehekülgi!”, “Ma ei viitsi!”, “See raamat on mõttetu,” ja teisigi sarnaseid lauseid kuulen ma laste suust kirjanduse õpetajana pidevalt, kirjutab Marie-Johanna Kippar.

- Kirjanduse õpetaja Marie-Johanna Kippar kirjutab, kuidas suurendada noorte huvi lugemise vastu. Foto: Marie-Johanna Kippar
Noored ei jookse õhinaga raamatukokku raamatuid laenutama ja ei oota põnevusega õpetaja kohustusliku kirjanduse nimekirja. Isegi suvevaheajal on nii mõnelgi noorel kohustusliku kirjanduse nimekiri peas häirekella löömas.
Raamatukogud ei ole enam nii populaarsed noorte seas kui need olid kümneid aastaid tagasi. Väiksemad raamatukogud on suletud või neid ähvardab sulgemine. Selline kurb saatus on tabanud näiteks Aaspere, Vihula, Viitna ja Moe raamatukogusid (artiklis oli algselt ekslikult kirjas, et suletud on ka Karepa raamatukogu toim).
Kooliraamatukogudes pole piisavalt noori kõnetavaid raamatuid ja nii mõnedki uuemad raamatud jäävad riiulitele, kuna need ei kuulu kohustusliku kirjanduse hulka. Uuema kirjanduse asemel eelistatakse eelmise sajandi teoseid, mida jätkub kogu klassile. Sel viisil kaotab noor aga lugemishuvi ja on vähetõenäoline, et ta väljaspool kirjanduse tundi mõne raamatu vabatahtlikult kätte võtab. Siit minu soovitus õpetajatele – külastage raamatukogusid, andke lastele vabad käed raamatu valimisel ja kuulake, millised on nende endi mõtted ja soovid. Selge on see, et tänapäeva noor vajab teistsugust lähenemist. Kirjandus tuleb teha isiklikuks. Raamatu vastamine ei tohiks ammu olla juba faktide kontrollil põhinev. Loevad emotsioonid, tunded ja mõtted, mis noorel päriselt raamatut lugedes tekivad.
Tegin kunagi eksperimendi – küsisin 6. klassi õpilastelt traditsioonilisi lugemiskontrolli küsimusi, mis eeldasid faktilisi teadmisi loetud teosest. Need olid stiilis “Mis värvi oli kirst, milles aare peitus?” või “Mida ütles Toots Arnole, kui..?” Õpilaste silmadesse tekkis paanika: “Ma vannun, et lugesin, aga ma ausalt ei mäleta!”. Sel hetkel teadsin, et see on esimene ja viimane kord, kui ma sellisel viisil lugemiskontrolli läbi viin.
Oluline on see, kuidas õpilane teosest aru saab, kuidas oskab kirjeldada oma sõnadega olukordi ja tegelasi ning millised emotsioonid teda lugemisel valdavad. Samuti on mul õpetajana võimalik läheneda ülesandele loovalt – näiteks saab laps võimaluse kujundada loetud raamatu esi- ja tagakaane mõeldes oma lemmikutele tegelastele ja olukordadele.
Aegumatu kohustusliku kirjanduse nagu näiteks “Kevade”, “Kadri”, “Tõe ja õiguse” ja “Tasuja” käsitlemine ei pea toimuma traditsioonilisel viisil. Paljud tänapäeval raskesti mõistetavad teosed on kirjutatud esimese EV või ENSV ajal. Noored ei mõista ilma tausta avamata teose temaatikat ning ka keelekasutuse osas võivad jääda paljud laused ja sõnad selgusetuks.
Näiteks saab Oskar Lutsu “Kevade” temaatikat käsitleda filmi vaadates ning klassisiseselt raamatu katkendeid lugedes. Silvia Rannamaa “Kadri” ja “Kasuema” sisu keskendub ajale, millesse tänapäeva noor end paigutada ei oska. Ta ei mõista raamatus käsitletud probleeme, kui tal ei ole kõrval lugemise ajal inimest, kes talle selle temaatika lahti seletaks. Seepärast ongi oluline käsitleda selliseid raamatuid klassis koos õpetajaga. Eesti kirjanduse ajalugu ei pea noortele õpetama terve kirjandusteose lugemise kaudu. Siin lasub imeline võimalus ajalooõpetajaga või kirjandusmuuseumitega lõimingut teha.
Ma ei ole kunagi andnud noortele kohustuslikku suvelugemist. On noori, kes loevad vaheaja esimeste nädalatega kohustusliku kirjanduse läbi ning naudivad siis ülejäänud suve, kuid on ka neid, kes ei suuda end motiveerida vaheajal õppimisega tegelema. Sõna “kohustuslik” paneb pinge peale ka mulle, mis siis veel lastest oodata. Noor peab suvel ikka ise leidma sisemise motivatsiooni raamatute lugemiseks. Õpetaja saab anda soovitusliku suvelugemise nimekirja või suunata raamatukokku lugemisbingot mängima. Näiteks on selline võimalus olemas Tapa valla raamatukogus. See võib olla palju motiveerivam kui õpetaja antud kohustuslik kirjandus. Mõned noored aga ei soovigi vaheajal raamatut kätte võtta ja see on ka okei.
Kui ma sunnin last jõuga raamatut lugema, ei saavuta ma õpetajana midagi. Oluline on tekitada lapses lugemishuvi, mitte anda talle kirjanduse lugemisega seotud trauma. Ma soovin lapsi kirjandusele lähemale tuua, mitte hirmutada neid sellest kaugemale. Õpilaste suhtumist ma nii naljalt muuta ei suuda, kuid õpetajana saan ma aga käsitleda kirjandust mõeldes tänapäeva noortele.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Laenutushüvitis eelmise aasta eest arvestati rahvaraamatukogude 3 780 711 elektrooniliselt registreeritud laenutuse põhjal. Laenutushüvitise eelarve oli tänavu üle 1,4 miljoni euro.
Rahatarkuse õpetaja ja investor Karl Läll kummutas müüte ning andis alustavale investorile praktilist nõu esimesteks sammudeks saates „Investeerimisportfell 2030“.
Kas laps peaks lasteaias päevaund magama või mitte, on viimasel ajal kuum teema nii ajakirjanduses kui alushariduse pedagoogide seas.
Uuringud on välja toonud, et raamatute lugemine parandab keskendumisvõimet ja mälu, vähendab stressi ja toob parema une, parendab suhtlemisoskust ja empaatiavõimet.
Kuula ka podcasti haridusest ja tööturust
Haridus on pikaajaline ja strateegiline investeering, millel on märkimisväärne mõju ühiskonna arengule, ettevõtluskeskkonnale ja inimeste elukvaliteedile.„Haridus ei ole kõikvõimas, kuid see on üks valdkondadest, kus saab inimesi kõige paremini aidata," ütleb Heldur Meerits, selgitades oma pühendumust haridusprojektidesse.