Vinni võrrimehed tegid oma ERNAt

Autor: Mart Pitsner • 16. juuli 2021
Jaga lugu

Vinni Väristajate liige Mart Pitsner kirjutab oma seltskonna seiklusrikkast väljasõidust Virumaa karjääridesse.

Retke algus Vasknarvas tundus igati helge.
Autor: Mart Pitsner

Vinni Väristajad on suures osas Vinni kooliõpetajatest koosnev sõpruskond, keda ühendab kiindumus vanade nõukaaegsete Gauja ja Riga võrride vastu. Igal aastal võetakse ette retki erinevatesse paikadesse, eelkõige just sellistesse, kus punnvõrri eelised teiste tehnikasaavutuste ees selgelt esile tulevad. Elik siis sellised kohad, kuhu keskealised mehed enam jalgratastega vändata ei viisi, aga kuhu automatkajad oma trandulettidega ka reeglina ligi ei pääse.

Juba mitu aastat on meie reisisihiks olnud Eesti väikesaared, risti-põiki on läbi hekseldatud nii Abruka, Vormsi kui Naissaar. Viimasel ajal on reisiseltskonda võlunud „pekkikeeratud maa-alad“ ehk siis kaevandused, näiteks Aidu karjäär sai eelmisel aastal igatpidi üle mõõdetud. Seekord püüdsime Vasknarvast mööda Narva jõe äärt Narva sõita ning karjääre jäi selgi teel ette. Ja kord juba karjääriavaruste lõksu langenud, olime kui võlumetsas, kust enam väljapääsu polnud.

Üks karjääride rägastik ja tolmavad teed, vahel ka mõned üüratud metallkolossid, mis eeldatavasti mõeldud pruuni kulda kokku kraapima- stalkerlik vaatepilt! Asja tegi vürtsikamaks see, et lõputud ekslemised vähendasid katastroofilise kiirusega kaasavõetud kütusekoguseid ja peakohale kogunesid sõna otseses mõttes äikesepilved.

Ja siis tuli pauk sealt, kust oodatagi ei osatud, ehkki ohumärgid olid olemas. Juba enne kolisenud võrri esiporilaud otsustas kõige ebasobivamal hetkel oma töölepingu lõpetada ja blokeeris esiratta. Selle tagajärjel toimus õhulend otse lõustapidi lenksu. Mis edasi, on õhulendurile endale veidi selgustu, sest vahepeal käis pilt miskipärast taskus ära. Minu kinopilt taastus siis, kui minust puudust tundnud kamraadid Andrus ja Rein mu tee äärest üles korjasid ja Rein käepärastest vahenditest ninalahase meisterdas. Pilt oli küll ees, aga jõuvarud otsakorral. Bensiinivarudest rääkimata.

Ainus võimalus tsivilisatsiooni rüppe jõuda oli otsetee läbi kraavide ja võsa. Meie ERNA-retk alles algas. Milliste nippidega sõbrad mind edasi liikuma meelitasid-keelitasid, on mul siiani segane, aga kuidagi nad sellega toime tulid ja minu mõtted kandusid tahes-tahtmata sõjasündmustele 1944, kui siinsamas lähedal Sinimägedes pidid oma viimaseid jõuvarusid ära kasutama sõjamehed ühel ja teisel vaenupoolel. Ja neil ei olnud seljataga arenenud riigi veelgi arenenumat päästeteenistust… Aga mingi võrdlusmoment ehk siiski.

Et iga lugu vajab kulminatsiooni, saabus see ka meie saagasse. Kui olime ületanud kõikvõimalikud kraavid, võsad ja tont teab millised takistused veel (meie verd ihaldavatest miljonitest parmudest, sääskedest ja muudest verejanulistest pudulojustest rääkimata), otsustas minu paljunäinud ja -kannatanud võrr ka mootori osas töölepingu lõpetada. Tõsi, põhjused selleks olid üsna loogilised: sealt, kus igasuguse loogika järgi peaks võrri süüte tarbeks elektrit saama, tuli kosena vett.

Reinu kuldsed käed ja veel viis minutit, ning õnnelik lõpp hakkas paistma. See, et üks pedaal küljest ära tuli ja murdunud siduriheebel ühel kraaviületamisel ojapõhja kukkus ning me seda vesirottide kombel otsima pidime, ei maini vist märkimistki.

Ja siis lõpuks pääsemine. Kui olime riukalisest karjäärist välja pääsenud, saabus ka hää sõber Tiit autoga, kes toimetas ühe osaleja EMOsse ja teised stardipaika tagasi. Saabus aeg kokkuvõteteks ja järeldusteks.

Kõigi võrride porilauad vigased, kadunud kaks esituld, üks "pekkis" sidur, ühel võrrimehel lõhutud roided (EMO andmetel) ja lisaks veel kolju- ja näoluude murd, ninaluude murd, pindmine küünarvarre vigastus. Küünarvarre pindmised hulgivigastused, lahtine peahaav, pea lahtised hulgihaavad. Aktiva poole peale jäi 150 kilomeetrit läbitud teid, suur osa sellist, kuhu tavainimene iial ei satu.

Ja tõdemus, et turvavarustus on turvamiseks: peas olev kinnitatud rihmaga kiiver päästis küllap seegi kord ühe elu ja korralikud saapad pahkluumurrud, aga korralike sõiduriiete puudumine nõudis oma lõivu. Ja see, et oma „hobust“ tuleb tihemini hooldada, on elementaarne.

Ole teemaga kursis! Telli oma e-postile teavitus, kui ilmub lugu just sellel teemal:

Vaata veel

Telli uudiskiri ja ole kursis Lääne-Virumaal toimuvaga

Jaga meiega huvitavat infot!

Meie koostööpartneriteks on

Telli uudiskiri ja ole kursis Lääne-Virumaal toimuvaga

Jaga meiega huvitavat infot!