Emakeeleauhinna mõtte viis 1989. aastal ellu Väike-Maarja mees Jüri Sild. Tema kaudu jõudis Wiedemanni keeleauhind Rakvere külje alt endisest Energia kolhoosist Väike-Maarjasse.
- President Lennart Meri Wiedemanni emakeele keelepreemia kätteandmisel Väike-Maarjas emadepäeval 14. mail 1995. aastal. Foto on pärit Väike-Maarja muuseumi kogust. Foto: Ekke Võhandu
Kuigi 2004. aastast antakse auhinda välja riikliku autasuna, on seos Väike-Maarjaga säilinud ning paslik juttu teha keelehoidja Irma Sillaga, kes koos oma abikaasa ja teistega rajas targalt läbimõeldud ja tulevikku suunatud F. J. Wiedemanni keeleauhinna.
Keelepreemia mõte sündis teie Väike-Maarja kodus 1988. aasta sügisel ja anti välja 1989. aastal Henn Saarile. Mis teil sellest ajast meeles on?
Esimene keeleauhind anti Henn Saarile, kes tegi keelesaadet. Teda oli tõesti väga huvitav ja inspireeriv kuulata. Nõnda tekkiski see mõte, et võiks eesti keele õpetamist rohkem propageerida ja suunata.
Üritus oli tolle aja ja võimaluste kohta hästi organiseeritud. Mati Murakas oli see põhiline organiseerija. Üritus toimus Mädapea mõisas, Henn Saari oli kohal. Esinesid lapsed ja isetegevuslased, loeti luulet ja pärast oli siis kohvilaud.
Keelepreemia oli algusest peale rahaline. Seda andis välja Energia kolhoos ja kõik otsused arutati kolhoosi juhatuses läbi. Keeleauhinna suuruseks määrati 2000 krooni. See oli päris suur summa tolle aja kohta. Mõnele inimesele oli see aasta palk.
Riiklikuks muutus auhind aastal 2004 ja sellel oli oma roll ka president Meril?
Kui kolhoosid laiali läksid, siis organiseerisin mina vastuvõttu ja preemia üleandmist. Ma mõtlen kui see toimus juba Väike-Maarjas. Ajad olid tol ajal võrdlemisi segased ja keegi ei osanud õiget seisukohta võtta. Ühesõnaga see keeleauhinna üleandmine oli väga-väga tagasihoidlik. Toimus tamme istutamine muuseumi juures ja väike vastuvõtt endises Gavronski kabinetis.
See idee tekkis minul. Keeleauhind oli tol ajal nii tähtis ja mõtlesin, mida teha ja kuidas auhinna tähtsust suurendada. Ütlesin abikaasa Jürile, et mis oleks kui Lennart Meri, kes on väga ilusa keelekasutusega, võtaks selle auhinna vastu. Arvasin, et nii leiab see laiemat kõlapinda. Tõesti, niimoodi see juhtuski.
Jüri Sild kirjutas talle. Kahtlused olid suured ja mõtlesin, et tal vähe aega ja paremal juhul saadab kellegi auhinda vastu võtma. Aga juhtus see, et ühel päeval helises mul kodune telefon ja helistas presidendi kantselei protokolliülem Piret Saluri ning küsis keeleauhinna tekkimise ja üleandmise kohta. Rääkisin talle lühidalt ja ta küsis veel, millal see üleandmine peaks toimuma. Ma ei mäleta praegu seda kuupäeva, aga ütlesin talle selle daatumi ning ta vastas, et Lennart Meri tuleb.
Kui palju te ennast kursis hoiate, kellele preemia määratakse või palju sõna sekka saate öelda?
Kui keeleauhind läks riiklikuks, siis alguses võttis komisjoni tööst osa Jüri Sild. Kodus arutasime nii mõnigi kord, et kes seal nominendiks võiks olla. Aastal 2010 võtsin mina Jürilt selle rolli üle. Minu panus oli see, et pakkusin välja mõned laureaadid. Viimati osalesin, kui auhinna sai Krikmann. Pärast seda pole ma enam aktiivselt osalenud. Kolisin Väike-Maarjast ära ja tean nüüd niipalju kui lehest loen ja tuttavad ning endised kolleegid räägivad.
Väikemaarjalastele ja kogu Eesti keelerahvale jääb Jüri Silda meenutama Väike-Maarja keeletammik koos seal sirguvate kõigi laureaatide nimipuudega. Kui sageli te sinna jalutama satute?
Kui kutsutakse keelepäevale, siis ma ikka olen käinud. Viimastel aastatel pole, seoses selle koroonaviirusega. Üldiselt ma olen käinud küll. Ma muidugi ei tea ja ei mäleta, palju neid seal juba. Aga jalutades on näha, et see on kitsaks jäänud.
Koolides muretsevad nii eesti kui inglise keele õpetajad risustatud keelekasutuse pärast. Kui suur murekoht eesti keelekasutuses estinglish on?
Vene keele asemele tuleb vägisi inglise keel. Kuidas seda protsessi natukene reguleerida, et eesti keel oleks meil ikka esikohal? Loomulikult mängib siin globaliseerumine rolli, aga teisalt on see kurb. Ja ma tõesti tea, kus see rohi on. Midagi peab muutma koolis kirjanduse ja eesti keele õpetuses. Aga mida, ei oska mina küll öelda.
Mulle tundub, et muretsemiseks suurt põhjust tegelikult pole, sest eesti keel on ja jääb. Iseasi muidugi, kas me tahame, et ta muutub. Areng ju iseenesest dikteerib selle muutumise. Osad keeleteadlased on natuke mures, teised aga mitte. Vanad väljendid taanduvad ja asemele tulevad uued. Võib-olla see ongi normaalne areng.
Kuidas on lood meie keelekasutusega?
Oleneb, kes räägib. Laiades massides tänaval pole see korrektsus sugugi kohal. Ja ma vaatan, et see mõjub kõikidele. Ka mina olen hakanud kasutama näiteks „tšau“ ja „okei“. Saan aru, miks ma seda teen. Kui öelda „head aega“ või „nägemist“, siis neis on palju silpe. Tänapäeva kiirus ja ebastabiilsus on ka osaline selles protsessis, et kaunis eesti keel oma pikkade lausete ja sõnadega taandub. Püütakse öelda lühidalt, konkreetselt ja veenvalt.
Kas te emakeelepäeval e-etteütlust ka teete?
Tegin vist üle-eelmisel aastal ja väga huvitav oli. Pean ütlema, et mul väga palju vigu polnudki.
Soovite lugejale veel midagi lõpetuseks öelda?
Üldiselt ma arvan, et eesti keel jääb. Seni kuni meil lehvib tornis Eesti lipp ja oleme oma otsustes ja tahtmistes vabad, säilib riik, rahvas ja keel.
Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhind
Keelepreemia mõte sündis perekond Silla Väike-Maarja kodus 1988. aasta sügisel. Targalt läbi mõeldud ja tulevikku suunatud auhinna andis esimest korda välja 1989. aastal Energia kolhoos, seejärel toetasid seda Jüri Sild, Väike-Maarja vald ja eesti keele sihtasutus.
Jüri Sild on meenutanud: “Lõpetasime Energia kolhoosis 1988. aastal Mädapea mõisa restaureerimise ning tekkis mõte: kena koht, kuidas saaksime sellega üldkultuuri toetada. Arutelu käigus koorus välja Wiedemanni-nimelise keeleauhinna idee, sest eesti keel vajas kaitset ning eesti keele uurimise ja arendamisega tegelevate inimeste palk ja tähelepanu nende tööle polnud meie arvates nende vääriline.”
2001. aastal sai Jüri Sild kirja tollase Mart Laari valitsuse aegsest haridusministeeriumist, kirjas tehti muu hulgas ettepanek muuta Wiedemanni keeleauhind riiklikuks, sest oldi jõutud otsusele hakata välja andma riiklikku auhinda eesti keele säilitamisele ja arendamisele kaasa aidanud isikutele.
2004. aastast ongi auhind riiklik.
Vabariigi president Lennart Meri autasustas Jüri Silda 2001. aastal F. J. Wiedemanni keeleauhinna asutamise eest Valgetähe medaliklassi teenetemärgiga.
Vabariigi valitsus määrab igal aastal Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinna ühele füüsilisele isikule väljapaistvate teenete eest eesti keele alal. Tunnustus antakse laureaadile üle 24. veebruaril koos riigi teadus- ja kultuuripreemiatega.
Auhinna suurus oli aastatel 2004–2018 32 000 eurot (500 000 krooni), alates 2019. aastast on Wiedemanni keeleauhinna suurus 65 000 eurot.
Seotud lood
Valitsus otsustas määrata 2023. aasta F. J. Wiedemanni keeleauhinna Peeter Pällile järjepideva ning väärtusliku panuse eest eesti keele, kultuuri ja identiteedi kindlustamisse nimeuurija ja keelekorraldajana.
Väike-Maarjas tähistatakse 23. septembril traditsioonilist Wiedemanni keelepäeva.
Valitsus otsustas määrata 2022. aasta riigi F. J. Wiedemanni keeleauhinna Mare Koidule silmapaistva tegevuse eest Eesti keeletehnoloogia ja arvutilingvistika rajaja ning arendajana.
Täna keskpäeval istutas tänavune Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinna laureaat Jüri Viikberg Väike-Maarja Vabadussõja mälestussamba juures olevasse keeletammikusse omanimelise puu.
Eesti riigi julgeolek sõltub igaühe panusest ja ka ettevõtetel on oma osa mängida. Tööandjal on võimalik mitmeti kaasa lüüa, näiteks säilitades reservõppekogunemistel osalejate töötasu, pakkudes reservistidele soodustusi, võimaldades vaba aega või kodust töötamise võimalust, kui elukaaslane on õppekogunemisel.