Kuidas Eestist tuumariiki tehakse

Fermi Energia püha tuumaüritus levib lasteaed-algkoolides ja jahimeeste seltsides, väikevaldade volikogudes ja Toompeal.

Mäletate veel tselluloositehase saagat? Tuhanded inimesed võtsid ühel 2018. aasta ilusal maipäeval Emajõe ääres kätest kinni ja ütlesid, et nad ei taha tehast. Arvamusliidrid ahastasid, et Eestis on suurte projektidega ilmselt kööga. Isegi kanalat ei saa Väimelasse ehitatud.

Selle loo juured ulatuvad just sellesse aega, kirjutab Levila Fermi Energia tuumajaama rajamise lobitööle valgust heitnud uurimuses.

Kalev Kallemets, Sandor Liive ja käputäis tuumavaldkonna teadlasi registreerivad 2019. aasta alguses Fermi Energia, ettevõtte, mille lõppeesmärk on ehitada Eesti esimene tuumajaam. Väikse, ultramoodse ja sinise valgusega, no peaaegu sellise, mida saab Amazon Prime’ist tellida, juhtme seina lükata ja nupust tööle vajutada. Aga sinna me veel jõuame.

See oli aeg, mil Eesti avalikkus, vähemalt tööstusmeelsem osa sellest elas veel teatavas tselluloositehase pohmakas. Kuidas läks ikkagi nii, et nõnda suur ja pealtnäha kasulik investeering äpardus? Mis präänikut peab kohalikele pakkuma, et nad vastu ei hakkaks? Kuidas läheneda ametnikele, poliitikutele? Mis sõnumeid anda avalikkusele?

Ühesõnaga, kuidas teha nii, et asjad lõpuks õnnestuks?

Samad küsimused keerlevad ka tuumajaama hauduvate ettevõtjate peas. Nad käivad tihti koos. Uurivad, kuidas välismaal on tehtud. Ühe sammuna helistavad ka Est-Fori – see oli tselluloositehast arendava ettevõtte nimi – PR-nõunikele, saavad kokku, et kuulata õppetunde.

Nii jõuavad Kallemets ja Liive arusaamiseni, missuguseid ämbreid vältida. Ei mingeid suuri pressikonverentse, nõretavaid intervjuusid, mis lähevad tagasi tegijate lapsepõlve. Ei kallitele advokaatidele, kes ajavad asju suletud uste taga. Ei kiirustamisele, ei ülbusele, ei kohalikest ülesõitmistele. Ei isegi PRile.

Kas ja kuidas neil see õnnestunud on? Mida nad siis teevad? See lugu sellest räägibki.

Ma pean kohe alustuseks vabandama. Keskendun selles loos vähem megavatt-tundidele ja reaktoritehnoloogiatele ning rohkem Fermi PR- ja lobirusikale, sõnumitele, inimestele ja nende suhetele. Sellele, kuidas on läinud nii, et Eesti inimesed näevad tuumajaama ühe tõenäolisema võimalusena, osad isegi viimase päästerõngana, mille abil tulevikus CO2-vabalt elektrit toota.

Levila rääkis loo tarvis enam kui 40 inimesega. Sellest rullub lahti pilt, mis reedab Fermi ootamatult suurt jalajälge noortetöös ja hariduses, teaduses ja meedias, kohalikus elus ja suures poliitikas. Nad on hoolikalt pununud võrgustiku, mida imetletakse, kadestatakse ja kurikavalaks peetakse.

Ühed nimetavad neid ususektiks, kes tinistab inimesi. Teised jällegi kiidavad, et Fermi tegutseb justkui õpiku järgi, olles eeskujuks kõigile, kes tahavad tulevikus mõne suurprojektiga õnnestuda.

Järgmise aasta esimeses pooles peaks riik otsustama, kas Eesti võtab suuna tuumaenergiale või mitte. See lugu avab senise teekonna telgitaguseid – mida sellest kõrva taha panna ja mida vältida.

Vallavanem

Viru-Nigula vallavanemale Einar Vallbaumile meeldib eristuda. Kui ta otsustas kunagi oma transpordifirma Lajose autod lillaks ja valgeks värvida, öeldi, et ta on rumal, no täitsa loll. Õige veoauto olgu ikka tume, mattides toonides!

„Aga nüüd paistame silma!” rõõmustab Vallbaum.

Sama lugu on suurprojektidega. Kui 2018. aastal hakkas paistma, et Tartu rahvas tselluloositehast ei taha, teatas vallavanem: aga tulge meile! Kui aasta hiljem hakkasid Eesti meediasse tilkuma uudised uue põlvkonna tuumajaamast, läks umbes nädal, kui Vallbaum kutsus Fermi Energia esindajad külla.

Sellest ajast saadik ongi räägitud Viru-Nigulast kui ühest kõige tõenäolisemast asukohast tuumajaamale. Kunda piirkonda on hinnanud potentsiaalikaks riik, samuti on sealne Letipea küla üks kahest arendaja lemmikpaigast. Fermi juhatuse esimees Kalev Kallemets tunnistab: ilma Vallbaumi palava toetuseta poleks nad julgenud sellele Lääne-Virumaa väikevallale nii tugevalt panustada.

Kahe mehe tutvus ulatub aastate taha. Kui Kallemets oli eelmise kümnendi alguses Viru Keemia Grupi (VKG) projektijuht, käis ta ikka maavanem Vallbaumi jutul. 2018. aastal, kui Kallemets töötas Eesti Geoloogiateenistuse (ETG) asedirektorina, kolisid nad asutuse Rakverre, tühjaks jäänud endisesse Lääne-Viru maavalitsuse hoonesse. Maja oli tuttav Vallbaumilegi. „Ma ei mäleta, kas ta toona kandis juba vuntse,” ütleb Kallemets, „aga me saime hästi läbi.”

Kui Vallbaum pidas tänavu 9. oktoobril sünnipäeva, astus läbi ka Fermi juhtkond ja kinkis vallavanemale pildi tulevasest tuumaelektrijaamast. „Kas see on ka lobi?” muheleb Vallbaum, lisades, et midagi pole teha, tema „suhtlusringkond on lihtsalt niivõrd suur, külas käis ligi 100 inimest”. Kui Vallbaumile helistan, on ta jahil, kus üheks jututeemaks olevat samamoodi tuumajaam. „Ükskõik, kuhu ma lähen, ikka räägitakse Fermist, nii sünnipäeva- kui matuselauas.”

Siis aga Vallbaum tõsineb ning ütleb, et vallajuhina ei saa ta otseselt pooli valida. Ta olevat Fermile öelnud, et temaga pole mõtet eriti suhelda, sest niikaua kui riik pole tuumajaama kohta otsust langetanud, ei saa ka vald suurt midagi teha. „Aga isiklikult toetan jaama 100 protsenti! Kui on veel midagi, mis Eesti majanduse käima tõmbab, on selleks tuumajaam ja laskemoonatehas,” elavneb vallavanem. Mõni päev varem on riik teatanud, et Viru-Nigula on üks viiest asukohast, kuhu võib tulla kaitsetööstuspark.

Kõne lõpus praalib mees juba täiega: „Kuskil pole nii head võimalust kui minu vallas. Mul on sadam, raudtee, elektrivõrgud, mida aga vaja! Ja laskemoonatehas kaitseks tuumajaama. Nii on ka minu inimesed kaitstud. Panegi pealkirjaks, et Kundasse laskemoonatehas ja tuumajaam!”

Emissarid

Head suhted vallavanemaga on kõigest jäämäe veepealne osa. Mitu Vallbaumi endist ja praegust kolleegi töötavad otseselt Fermi Energia heaks. Paljud, kellega suhtlen, nimetavad „emissaride” palkamist hiilgavaks käiguks, mis sillutab otsetee kohalike inimeste südamesse.

Näiteks värbas Fermi sel kevadel Liis Kriguli, kes töötas aastatel 2019–2021 Viru-Nigula vallas avalike suhete nõunikuna, külg külje kõrval Vallbaumiga. Krigul tunneb kohalikku elu läbi ja lõhki. Praegu on tema ametinimetus Virumaa teavitusjuht.

„Ma olen Fermile algusest peale pöialt hoidnud,” vaatab Krigul tagasi. Toona, kui Kallemets ja Liive hakkasid vallas „kosja käima”, oli ta siiski pisut skeptiline. Lapsed olid veel väikesed, mistõttu ei tundunud mõte tuumajaamast kodu lähedal just kõige ahvatlevam. Kuid siis käisid nad vallaga üle lahe Olkiluoto tuumajaamas ja hirmud hajusid.

Krigul rõhutab, et vallas töötades ei olnud mingit juttu, et ta võiks kunagi Fermis tööle asuda. Seda enam, et vahepealsel ajal oli ta politseis Ida prefektuuri kommunikatsioonijuht.

Teine Fermi leid on Kalev Sädeme, kohalik tuntud poliitik, Vallbaumi võitluskaaslane. Eelmisel aastal käis ta Viru-Nigula volikogu liikmena arendaja korraldatud ekskursioonil Rootsis Forsmarki tuumajaamas. Seal jäänud ta ettevõttele silma, kuna küsis asjalikke küsimusi. Lisaks vaadati, et kohalik inimene, tunneb Letipea kanti hästi. Fermi võttis ta 0,2 koormusega tööle, ametinimeks kommunikatsiooni koordinaator.

„Ah mis nüüd mina,” ütleb Sädeme esimese asjana, „rääkige teistega, nemad teevad ja korraldavad. Mina olen see kõige väiksem mutter, kes riputab üles kuulutusi ja aitab organiseerida infopäevi.”

Ehkki ta loob endast mulje kui tasasest pensionärist, kes vantsib mööda Viru-Nigula valda ja kleebib teadetahvlitele, bussijaamadesse ja puude peale Fermi silte, on Letipea inimestel teine nägemus. Nad on pöördunud isegi politsei poole, et tuvastada võimalik huvide konflikt. Miks istub Sädeme korraga kahel toolil, töötab tuumajaama arendaja heaks, aga on samal ajal ka volikogus, ja mitte lihtliikmena, vaid majandus- ja arenduskomisjoni esimehena?

Sädeme kinnitab korduvalt, et ta taandab end nii volikogus kui komisjonis kõigist Fermiga seotud aruteludest ja hääletustest. Ka politsei ütleb, et nad on asjast teadlikud ja midagi korruptiivset leidnud pole.

Kohalikke see ei veena: kui sa oled majandus- ja arenduskomisjoni esimees, siis on sul inimeste ja otsuste üle võim, ka siis kui tuumajaama puudutav koosolek on läbi. Eriti väikses kohas.

Umbes 50 kilomeetrit ida pool, Lüganuse vallas asub tilluke Aidu-Liiva küla. See on tuumajaama arendajate teine meelispaik. Sealkandis töötab Fermi heaks osalise koormusega Enno Vinni, samuti kohalik pikaaegne mõjukas poliitik, kes pidas enne pensionile minekut Lüganuse vallavolikogus juhtivaid ametikohti.

„Olen selline suhete korraldaja,” ütleb ta malbelt.

Vinni on väärtuslik abimees. Ta on olnud mitme kohaliku suurprojekti, muu hulgas Uus-Kiviõli põlevkivikaevanduse asjaajamise juures. Ta oli nõus tuumajaama projektis kaasa lööma, kuna talle meeldis Fermi käekiri. „Kui tavaliselt teevad arendajad nii, nagu seadus ette näeb, siis nemad teevad palju rohkem. Nad lähevad üksiku inimeseni välja, kuulavad tema mure ära, vastavad küsimustele ja selgitavad,” kiidab Vinni.

Nii moodustub Fermil Virumaal tugev löögirühm. Liis Krigul juhib teavitustööd, Sädeme ja Vinni on valdades silmad-kõrvad. Kui kuskil on mingi arusaamatus, mis vajab selgitamist, annavad nad juhtkonnale teada. Nii käib kohalike inimestega tihti rääkimas ka Fermi juhatuse liige ja keskkonnajuht Diana Revjako, kes varem töötas VKGs.

Mis nipiga nad kohalikud „pardale saavad”? Üks asi, mida kõik Fermi inimesed rõhutavad, on aeg. Poolehoidu ei võida üleöö, isegi mitte poole aastaga. Teine asi on võimalikult isiklik kontakt. Kriguli sõnul on nad aja jooksul aru saanud, et kohtumisi tasub teha tihti ja mis peamine, võimalikult väikeses seltskonnas, viie kuni kümne inimese kaupa.

Nii julgevad inimesed küsida ja oma muresid väljendada, ka kritiseerida. „See on okei, me ei pane pahaks,” ütleb Krigul hellalt, „sest kui esimesed emotsioonid on üle läinud, inimesed avanevad ja hakkavad uut infot vastu võtma. See on nagu selline psühholoogia.”

Soonurme külaselts, Maidla rahvamaja, Metsaküla jahiselts, loetleb teavitusjuht kohti, kuhu nad viimati tuumateadmist viisid. Alates selle aasta kevadest on nad taolisi väikseid infopäevi korraldanud Virumaal ligi 15. Iga kohtumise lõpus annab Fermi inimene oma telefoninumbri, et talle saaks küsimuste tekkides otse helistada. Teavitusjuhi sõnul on seda võimalust ka kasutatud.

Olkiluoto Express

Kuulamise ja selgitamisega lugu muidugi ei piirdu. Aastate jooksul on Fermi Energia nii Lüganuse kui Viru-Nigula valda suunanud enam kui 50 000 eurot. Raha on läinud muu hulgas Kunda rulapargi ehituseks, Kiviõli jõusaali sisustamiseks ja ka Sonda Kogukonnamaja lavakardinate ostmiseks. „Kohalikku ellu tuleb panustada. Ei saa rääkida vaid umbmäärastest töökohtadest, mis kunagi tulevikus tekivad,” ütleb Kallemets.

Fermi tõeline leivanumber on aga ekskursioonid. Nad on alates 2019. aastast teinud Soome Olkiluotosse kuus ja Rootsi Forsmarki tuumajaama viis reisi. Kokku on nad põhjanaabrite juurde sõidutatud ligi 200 inimest, kellest umbes kolmveerand on kohalikud – nii poliitikud, vallatöötajad kui ka tavalised inimesed.

Tuumaturism on firmale hinnanguliselt maksma läinud 190 000 eurot. Fermi kommunikatsioonijuht Mihkel Loide ei tee saladust, et kulud on suured. Nad on omakeskis arutanud, et kui rahadega läheb kitsaks, kas nad tõmbavad ekskursioonid maha. „Alati oleme jõudnud järeldusele, et ei. Mitte miski ei asenda omaenda vahetut kogemust. Kui sa näed, et see ei hammusta, tossa ega urise su peale, oled sa sõbralikum,” ütleb Loide.

Kallemets meenutab seejuures üht Lüganuse prouat, kes alguses oli väga kartlik, lausa radiofoob. „Kui ta ära käis, oli see nagu elusa Jeesuse nägemine. Kui sa näed, siis sa usud.”

Kohalikud toovad ridamisi näiteid, õigupoolest on saanud sellest juba väikestviisi anekdoot, kuidas kriitik läheb Fermi kulul Soome, sööb-joob laevas kõhu täis, teeb Olkiluotole tiiru peale ning tagasi tulles on tuumaentusiast valmis. „Enne olin pigem skeptik, aga reis muutis suhtumist positiivsemaks, võttis kõhklusi vähemaks,” ütleb pikaaegne ajakirjanik, praegu Lääne-Virumaa Uudistes töötav Andres Pulver, kes kirjutas naastes reportaaži „Käisin tuumajaamas ja ei hakanudki helendama”. Samas palub ta rõhutada, et lausvastane pole ta kunagi olnud. Ja tegelikult oli reis asjalik, sest sai palju uut teada.

500eurot läks maksma Lääne-Virumaa ajakirjaniku Andres Pulveri reis Olkiluoto tuumajaama. Ajakirjaniku reisikulud tasus Äripäev.

Paljud inimesed, ka kahtlejad, toonitavad, et ekskursioonid pole ajupesu, pigem nimetatakse neid harivateks õppereisideks. „Olkiluoto külastuskeskus on väga hea koht, kus tavainimene saab tuumaenergiaga esimest korda tutvust teha,” ütleb Viru-Nigula volikogu liige Allar Aron.

Samas on reisidest saanud üks tööriist, millega vastaseid materdada – kes pole tuumajaamas käinud, see ei tea, millest räägib. „Ükski volinik ei saa teha kaalutletud otsust, kui ta pole end teemaga kurssi viinud ja tuumajaama külastanud,” on vallavolikogu esimees Ainar Sepnik kindel.

Üks häälekamaid ja väljapaistvamaid Eestisse kavandatava tuumajaama kriitikuid, Eesti Rohelise Liikumise keskkonnakaitsja Madis Vasser ütlebki, et üks tavalisemaid küsimusi talle on: mitmes tuumajaamas sa ise käinud oled, et nii tuliselt vastu oled?

„Esiteks vastan neile, et ma pole käinud mitte üheski pisikeses tuumajaamas, sest neid pole veel ehitatud (venelaste ujuvtuumajaamal Akademik Lomonossovil on siiski peal väiksed reaktorid. – Toim).” Ta viitab sellele, et näiteks Olkiluoto jaam pole väike ega modulaarne ehk tükkidest kokku pandav nagu Fermi Eestisse plaanib. „Teine vastus on see, et ma pole käinud kosmoses, aga tean, et maa on ümmargune.”

Ka mulle ütlevad mitmed kohalikud, et enne teemast kirjutamist peaksin tuumajaama oma silmaga nägema.

Viru-Nigula ja Lüganuse valla elanikega on lihtne, neile teeb Fermi reisi välja. Kui muidu jagab kommunikatsioonijuht Loide infot lahkelt, siis küsimusele, kas nad katavad ka poliitikute, ametnike ja volikogu liikmete kulud, ei soovi ta vastata. Loide põhjendab, et „ilmselt on igaühel ka mingi kaalutlus, miks nii- või naapidi, ning ise seda avaldades võtaksin neilt inimestel võimaluse oma valikut selgitada”.

Siiski saadab ta nimekirja avaliku võimu teostajatest, kes Fermi reisidel on käinud. Võtame nendega otse ühendust, et küsida, kes reisi eest tasus. Me ei saa kõigi eest rääkida, aga need volikogu liikmed ja vallatöötajad, kes meile vastasid, lasid arendajal reisi kinni maksta.

Eriplaneering

Kuigi seni võib näida, et kohalikud võimukandjad tervitavad Fermi algatusi avasüli, leidub ka neid, keda see häirib. „Lobi on vägev, jõuline,” ütleb Viru-Nigula volikogu liige Koit Oras ja lisab irvitades, et „varsti oleme siin tuumateadlased kõik!” Tema sõnul arutavad nad volikogus tuumajaama üle lihtsalt niivõrd tihti, olgu põhjuseks mõni Fermi ettekanne, taotlus või kohalike murekiri.

Viimasest ajast on mitme volikogulase kulme kergitama pannud üks iseäralikuna näiv Fermi soov. Ettevõte kirjutas tänavu augustis Viru-Nigula ja Lüganuse volikogule, et nood „kujundaks kirjaliku seisukoha”, kas nad on valmis osalema riigi eriplaneeringus, juhul kui riik otsustab tuumaenergiaga edasi minna. Riigi eriplaneeringut läheb tarvis väga suurte ja olulise mõjuga ehitiste püstitamiseks, mäletatavasti kasutati seda ka tselluloositehase mõjude uurimiseks. Alla oli kirjutanud Kalev Kallemets, PhD. Manuses oli üheksa punktiga slaid, mida head ja paremat vallad tuumajaama oma õuele lubamisest võidaksid.

„See oli nüüd küll veidi napakas palve,” ütleb Kunda eksmeer, praegune Viru-Nigula volikogu liige Kaido Veski. Asi on selles, et riikliku eriplaneeringu saab algatada üksnes riik, kohalikel omavalitsusel pole seal midagi teha. Hiljem, kui pall on veerema lükatud, kaasatakse nad nagunii. „Miks pagana päralt otsustame siis järsku midagi, mis pole üldse meie kätes, pädevusest rääkimata?” küsib ta.

Veelgi enam, kui riik peaks tõesti eriplaneeringu kunagi algatama, võib uuringute käigus ilmneda asjaolusid, mis tuumajaama rajamist nendes valdades raskendavad või lausa välistavad. „Selleks hetkeks oleme meie aga tarmukate külatarkadena arendajale lootust andnud. Milleks?”

Ehkki volikogul pole riigi eriplaneeringu algatamisega mingit pistmist, võib Fermi soovi teatud määral mõista. Nad tahavad iga hinna eest vältida tselluloositehase vigu, kus riik lükkas suure hurraaga eriplaneeringu käima, Tartumaa rahvas aga tundis, et nende käest pole küsitud.

Volikogu arutas Fermi taotlust 28. septembril. Oli näha, kuidas see kohaletulnuid erutas, läks parajaks sagimiseks ja vahelerääkimiseks. Mitmele volikogu liikmele, sealhulgas Koit Orasele jäi arusaamatuks, millega nad end ikkagi seovad. Lõpuks panid koosoleku juhatajad hääletusele järgmise sõnastuse: „Viru-Nigula vald on nõus tegema koostööd korraldajaga ja osalema riigi eriplaneeringu koostamises planeerimisseadusest tulenevate õiguste ja kohustuste ulatuses.”

16 volikogu liiget oli poolt, kolm vastu.

Puurimine

Möödunud aasta oktoobri lõpus saatis Fermi laiali pressiteate, kus teatas, et nad alustavad Letipeal puurimist eesmärgiga välja selgitada, kas sealne pinnas oleks tuumajaamale sobilik.

Kogenud ajakirjanik Rein Sikk kirjutas Maalehes, et kui varem on Fermi paistnud silma „avameelse jutu ja avaliku teavitamisega, mis on hoopis teine tera kui mõnel teisel arendajal”, siis nüüd lõhkasid nad „tuumahirmupommi”. Nimelt kuulsid paljud letipealased tuumajaama kaalumisest nende kodukülla täitsa esimest korda. Ja juba hakatakse puurima!

See oli pöördepunkt, Fermi seni suurim viga, mida nad ka ise korduvalt tunnistavad. Iseasi, kas tagantjärele tuha pähe raputamisest enam mingit kasu on. Sest kohalikud olid järsku tulivihased. Tekkis arvuliselt väike, aga mõjukas ja häälekas vastasleer, midagi, mida ettevõte oli suutnud varasema nelja aasta jooksul edukalt vältida.

Kirjastaja Enno Tammeri ajaarvamise järgi hakkas pressiteate saatmise päevast „tuumasõda”, vähemalt nii ta seda nimetab. Tammer on aasta jooksul kirjutanud rea artikleid, kus ta ei hoia Fermi auklikuks tulistamisel ühtegi padrunit kokku. Ta võrdleb fermikaid permikatega (1990ndate kuritegelik grupeering), nimetab nende senist tegevust väljapressimiseks, manipulatsiooniks, isegi katuse pakkumiseks. Tagatipuks ilmus tema pidurdamatust sulest novembri lõpus raamat „Tuumajaam aia taga”, kus ta räägib, et alanud tuumasõjas püütakse tema koduküla muuta suurtööstuslikuks kõrbeks.

Tammer olevat Fermi peale nii kuri, et isegi karastunud kohalik Kalev Sädeme ei julge tema talu lähedale enam sattuda. „Panin aia taha elektriposti külge ühe kuulutuse ja ta lendas mulle niimoodi peale... lubas kohtusse kaevata ja mis kõik veel,” oigab Sädeme.

Peamine vastuseis ongi praeguseks koondunud Letipea külaseltsi ning kümmekond kilomeetrit ida pool asuvasse Mahu külaseltsi. „Meie nägemused, kuidas Eesti rannakülasid arendada, on kardinaalselt erinevad,” ütleb Letipea külaseltsi juhatuse liige Joonas Kerge, viidates sellega, et tööstuspiirkonna asemel näevad nad Letipead ka tulevikus vaikse, liigirikka ja tervikliku ökosüsteemiga maastikukaitsealana. Lisaks peavad nad Fermit lobifirmaks, kes tegeleb vaid tuumaenergia reklaami ja turundamisega. „Mingit riikliku mandaati neil pole, me ei näe põhjust nendega suhelda.”

Mahu külaseltsi esimees Mati Okas ohkab, et Fermi esindajad käivad väsimatult külast külla, räägivad inimesi pehmeks. Ta meenutab seika, kus tuumajaama arendajad soovisid üsna lühikese etteteatamisajaga pressida end Mahu külaseltsi esinema, aga Okas tõmbas pidurit. „See oli talvel, keset nädalat, mil paljudel polnud töö või muude kohustuste tõttu võimalik kohale tulla. Sinna oleks läinud pensionärid, kes Fermi ilusa jutu peale ainult noogutavad,” räägib ta. Okase sõnul aimub Fermi ülesastumistest, et nad on läbinud koolitusi, kuidas inimesi veenda.

Külaseltside peamine mure on see, et Viru-Nigula vald ja Fermi mängivad kokku, et vallast on saanud pelgalt arendaja käepikendus. Nad toovad näiteks rahalised kingitused, samuti ekskursioonid, mille ettevõte kohalikele võimukandjatele välja teeb. Kerge meenutab momenti ühelt varasemalt ürituselt, kus vallavanem Vallbaum kutsus kohalikke Fermi reisidel osalema ning palus registreerimiseks pöörduda valla sekretäri poole. „Mis tähendab, et vald tegeleb sellega, et arendajal oleks, keda viia,” ütleb ta.

Suvitajad

Fermi varasemat käekirja jälgides võiks eeldada, et nad püüavad külaseltsidega tekkinud tüli rahulikult siluda, kuid kohati näib, et nad valavad hoopis bensiini lõkkesse. Näiteks nimetavad nad külaseltsidesse koondunud vastaseid suvitajateks, kes on justkui vähemväärtuslikud. „Poolkohalikud ju. Makse ei maksa ja lapsed koolis ei käi,” ütleb Kallemets.

„Nad ei anna kohalikku kogukonda mitte mingisugust panust!” lisab Sädeme, „nad lihtsalt võitlevad oma suvilate eest ega taha „tuumapommi” oma aia taha. Kui nad teeks endale asja päriselt selgeks, käiks kasvõi Olkiluotos ja mõistaks, et neil pole mingit põhjust karta...”

Mõni aeg hiljem lisab ta: „Kui inimene on tehnikavõõras ega jaga matsu, andku minna. Ega sellepärast siis karavan seisma jää.”

Kalev Sädemega suheldes torkabki silma tema rabedus. Nii eristub ta teistest kohalikest kommunikatsiooniinimestest Liis Krigulist ja Enno Vinnist, kes on loomult pigem diplomaadid ja otsivad lahendusi.

Joonas Kerge peab suvitajaks sildistamist küüniliseks. „Need (suvilad) pole midagi, mis istuksid lihtsalt bilansis. Need on ikkagi inimeste kodud,” ütleb Kerge, kes minuga rääkimise hetkelgi talumajapidamist kõpitseb, üritades samal ajal külmaga võidelda. „Mind võib nimetada poolkohalikuks, aga ma veedan siin kuskil kolmandiku oma ajast. Veedaks rohkemgi, aga olmeolud on veel kaunis kasinad.”

Ta meenutab ka koroonapandeemiat, mis näitas ilmekalt, et maakodudest võivad kiiresti saada päriskodud. „Seega tasuks enne mõelda, kui kedagi halvustavalt suvitajaks tembeldada.”

Täispikkuses artiklit, näiteks kuidas teeb Fermi Energia kuluaaritööd poliitikute hulgas, haridusasutustest ja kes on nende mõjuisikud, saab lugeda Levila kodulehelt.

Kas tahad alati teada, kui Lääne-Virumaa Uudistes sel teemal kirjutatakse? Kasuta Minu Lääne-Virumaa funktsiooni ja vali märksõnad, mida oma personaalses uudiskirjas näha tahad.