Treener Sten Aru: võitluskunstid kasvatavad enesekindlust, austust ja distsipliini

Sten Aru on edukas karate ja taipoksi treener, kes on aidanud paljudel noortel leida oma tee võitluskunstide maailma. Lisaks võistlustele ja treeningutele on Aru kirglik selle ala edendaja, eriti Lääne-Virumaal.

Intervjuus jagab ta oma kogemusi, räägib saavutustest ja eesmärkidest ning püüab murda müüte.

Kust ja millal algas Sinu enda teekond karate ja taipoksi maailma?

Minu teekond karates sai alguse aastal 1999 kui käisin veel lasteaias ja olin saamas kohe kuue aastaseks. Lõunauni polnud siis meie seas väga populaarne ja otsisime sõbraga muud väljundit. Palju sai lollitatud sel ajal, kui teised magasid. Samal ajal tuli trenni andma meie lasteaeda Sensei Margus. Meid pandi trenni. Kuidagi kohe sobis ja tuli välja ning käima jäingi.

Taipoksi läksin aga juba hiljem, kuskil 14-aastasena, kui oli vaja hakata proovima kõiki teisi erinevaid spordialasid. Maandusin sõprade järel Pirita taipoksi trenni.

Mis Sind võitluskunstide juures paelub?

Just see sama, mis kõlab ka selles nimes võitluskunst. See, et need siiski on spordialad ja eesmärk on treenida ennast tugevamaks nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Ükski nendest pole lihtne ja tuleb leida endas alatihti jõudu, et sundida läbi raskemate perioodide pingutama. Võitluskunstide eesmärk on siiski kasvatada enesekindlust, austust ja distsipliini.

Millised on Sinu saavutused karates ja taipoksis nii võistlejana kui ka treenerina? Milliseid ise esile tõstad?

Karates saan rohkem rääkida sportlasena tehtud saavutustest kui taipoksis. Karates tulin 2005. aastal Euroopa meistriks ja kolmandaks olles 11-aastane. Samuti sai võidetud Eesti meistritiitlit mitmetel kordadel ja medaleid ikka kokku korjatud.

Treenerina olen uhke kui minu trenni ja meie klubi sportlased on viisakad ning eeskujulikud. Ehk suuresti soovin, et nad kasvaksid inimestena ja sellega koos tulevad ka sportlikud saavutused. Siis nad oskavad ennast rohkem hinnata ja seada prioriteete.

Karates on minu esimestest sportlastest tänaseks kaks Eesti koondises ja võitnud mitmeid suurvõistluste medaleid (MM hõbe, EM kuld jne) ning ka tänased sportlased näitavad kiiret arengut ja nopivad juba järjest võistlustelt igat värvi medaleid.

Taipoksis oleme võistlemises alles algfaasis ehk käinud kahel võistlusel. Kuigi siiani on toonud poisid seitsmest matšist kõik võidud ja olnud väga tublid, siis eks suurem töö on meil veel ees.

Annad trenne Rakveres ja Väike-Maarjas. Kuidas Väike-Maarjas huvi on?

Annan kolmandat hooaega nüüd trenne karates Rakveres ja Väike-Maarjas ning taipoksi Väike-Maarjas. Vinnis alustasime taipoksiga sellest aastast.

Väike-Maarjas on tänaseks mulle tundub võimalusi treenida tekkinud aina rohkem ja noored jaotuvad spordialade peale laiali ning eks meile kõigile jääb siis mingi osa. See on pigem tore ma arvan, et lastel on võimalik valida ning kuna karate on suhteliselt spetsiifiline ala. See pole kunagi nii suurt massi saali toonud nagu toovad näiteks pallialad. See ei tähenda muidugi, et huvi puuduks. Ma usun, et asi on pigem selles, et siin kandis on see veel uus ja avastamata ala.

Taipoksiga, kui aus olen, siis käib lainetena. Hooaja alguses on saal täis ja hooaja lõpus, kui ilmad ilusad, siis jäävad alles need, kes tänaseks ka võistlevad ja on algusest saati käinud. Teeme selle nimel tööd, et seda ala rohkem inimesteni tuua ja näidata, et sellega võib igaüks – nii naine kui mees võib tulla ja tegeleda lihtsalt enda füüsise hoidmiseks.

Milliseid eeliseid pakuvad karate ja taipoksi treeningud noortele?

Hea müügimees räägiks, et meie alad on parimad ja muud sellist. Suures pildis ma loodan, et siiski iga treeneri eesmärk on anda laste trennides edasi oskus austada ennast ja teisi, suhtumine ja füüsiline põhibaas. Sealt edasi tuleb juba iga ala spetsiifiline pool, milleks meie alades on siis füüsiline võimekus ja oskus ennast kaitsta, olla enesekindlam ning pigem oskus vältida olukordasid, millesse mitte sattuda.

Minu arusaam on aga siiski see, et noorena on tähtis, et tehakse üldiselt sporti. Et noored ennast liigutaksid ja harjutaksid endale sisse trennis kohal käimise. Alustaksid noorena pühendumise õppimisest ja saaksid endale mingi sportliku põhja alla. See, mis ala nad lõpuks tegema hakkavad või kas nad üldse tippsportlaseks tahavad saada, tuleb niikuinii alles hiljem otsustada ja siis kindlaks jääda oma alale.

Karate ja taipoks tunduvad ohtlikud spordialad. Tõenäoliselt on võimalik vigastusi minimeerida, kui järgida õiget tehnikat ja treenida vastutustundlikult. Kuidas seda kommenteerid?

Pigem nad tunduvad ohtlikud spordialad. Muidugi karated ja taipoksi ei saa panna üldse ühte patta. Karate on tehniliselt palju spetsiifilisem ja palju rohkem kontrollitud ala nii treeningul kui võistlustel. Taipoksis on hoopis teistmoodi tehnilisus ja lubatud lüüa pähe ning jalgadesse, aga siiski on see ka kontrollitud võitlus. Eks muidugi võistlused on karmid profitasemel, kus on ainult mõned kaitsmed, mis sportlasi kaitsevad. Treeningute ja amatöörspordi puhul on meil kordades vähem vigastusi kui jalgpallis näiteks.

Ning jah harrastajale, kes tahab ennast vormis hoida, head füüsilisust treenida ning samas osata poksida, siis neid vigastusi pigem ei ole. Trennides on kaitsmed peal ja treenime teadlikult. Ning alati on võimalus üks ühele või koos sõbraga eratrenni mulle tulla.

Aktuaalne on tänapäeval ka koolikius. Enesekaitse trennid on seega väga omal kohal. Kas Sinu praktikas on olnud kogemusi, et see on aidanud noorel leida tasakaalu, distsipliini ja enesekindlust?

Eks seda peaks noortelt, kes minu juures treenivad või on treeninud küsima. Aga tundub, et eks ikka aitab kaasa. Ma näen, et noored tulevad ka minult nõu küsima olukordades, kus näevad pealt kiusu või kogevad midagi. Ja juba see on üks osa võidust. Nad julgevad rääkida ja sekkuda. Eks see kius nii koolis kui väljaspool ole täna aktuaalsem interneti ajastu pärast. Noored, kes keskenduvad trennidele ja hobidele, istuvad ka vähem seal sotsiaalmeedias ja puutuvad igasuguse jamaga vähem kokku. Eks see enesekindlam suhtumine ja enda austamine hoiab ka neid kiuslikke olukordasid eemale. Nagu ma olen alati rõhutanud noortele, et parim võitlus on pidamata võitlus.

Millised on Sinu eesmärgid treenerina? Kuhu suunas Sa hetkel teel oled?

Karates oleme nüüdseks ettevalmistusel sügisel Tallinnas toimuva Euroopa meistrivõistluste jaoks ning mõtleme ka pikemalt tulevikule, siis 2025 Soome MM. Taipoksis on siht hetkel Muay Thai Liiga võistlused ja saada sportlased suurematele võistlustele võistlema. Selline igapäevane ja hooajaline eesmärk on alati hoida trennid mitmekülgsed, et meil saaks treenida kõik. Nii need, kes tahavad võistelda ja rohkem panustada ning need, kes tahavad lihtsalt ala harrastada. Oma peas olen mõelnud, et tore oleks kui minu trennidest kasvaksid välja järgmised treenerid, kes ala edasi andma hakkavad. Nii karates kui taipoksis – mõlemas. Eesmärk on ikka alasid Lääne-Virumaal ja üldiselt Eestis arendada ning laiendada.

Kas jäi midagi olulist küsimata, millest soovid kindlasti rääkida või veel üle rõhutada?

Tundub, et inimestele on jäänud mulje nagu taipoks on noorte meeste ala. Täna on Eestis aga juba mitmed eraldi üles ehitatud naiste grupid ja Eestit esindavad mitmed nais tippsportlased. Just seda arusaama sooviks kuidagi muuta, et taipoks ei ole ainult noorte härgade ala, vaid mõeldud kõigile. Igas vanuses ja nii meestele kui naistele.

Kas tahad alati teada, kui Lääne-Virumaa Uudistes sel teemal kirjutatakse? Kasuta Minu Lääne-Virumaa funktsiooni ja vali märksõnad, mida oma personaalses uudiskirjas näha tahad.