Sirli Sipp Kulli soovib, et järgmine põlvkond teaks fosforiidist rohkem

Miss Pikajuukselisest sai keemiainsener, tüvirakkude ja bakterite fänn ja erainvestor ning viimaks geoloogiateenistuse direktor. Vahele mahub aga veel palju põnevat alates nummeratud kivide kollektsioonist tüvirakkudeni.

“Lähme kohe “sina” peale üle,” tegi Sirli ettepaneku, kui ta Arbavere uurimiskeskuses ahjust värsked saiakesed välja võttis. Loodusteadlasena ei ole peenutsemine tema rida. “Kui ma auto teenindusse viin, hoiavad poisid kahe käega pead kinni, sest mu autos leidub tööriistu, kummikuid, pori, hulganisti kive…aga see olen mina ja ma nii naudin seda!” hüüatas Sirli silmade põledes.

Kivid on talle alati südamelähedased olnud. Tallinna tüdruk veetis suved Kohila lähistel maakodus, kus ainsaks mängukaaslaseks oli koer. “Mina valvasin aiata majapidamises koera ja koer valvas mind,” sõnas Sirli justkui oleks tegu täiesti tavapärase asjaga. Tol ajal muidugi oligi. Kuna mõlemad olid turvaliselt hoitud, anti tandemile vabad käed ringi rännata ja varakult avastas Sirli enda jaoks põneva kivide maailma. “Mind paelus kõige enam mõte, mida need kivid enda eluea jooksul kõike näinud on, sest isegi lapsearuga mõistsin, et kivid ei ole eile tekkinud. Kivide kollektsioon, mida oli umbes kartulikorvitäis, oli mul isegi nummerdatud,” meenutas Sirli eelkooliaega.

Kivide otsingul käis Sirli pikk pats vastu maad ja oli pidevalt mullane. “Nagu koera saba, või vanutatud tuust,” otsis Sirli sobivat võrdlust. Aga patsist hiljem lähemalt, lähme tagasi kivide juurde. Aja jooksul kogu kasvas, sest kui keegi sõitis reisile, palus Sirli, et ärge tooge mulle kommi, tooge kive.