Arvo Iho kutsub filmi vaatama ja vestlema

Koostöö Pajusti klubiga algas Arvo Ihol vaid mõni kuu tagasi. “Olen Roelast pärit ja seal varemgi näituseid ja filme rahvale näidanud, mida Vinni vald on toetanud,” rääkis vanameister. “Mullu novembris kargas pähe mõte, et aga Pajustis, kus vallamaja asub, ma polegi ju veel oma loomingut näidanud,” meenutas Iho, kuidas fotonäitus siia jõudis.

Rohkem filmimehena tuntud Iho fotonäitus “Unistuste aed” valmis kaks aastat tagasi. Muist pilte on üles võetud Tallinnas Kadrioru pargis ja näitust on saanud imetleda nii Tallinnas Kadriorus asuvas Vilde muuseumis, Tartu ülikooli galeriis kui ka väiksemates kohtades üle Eesti.

Kuna Pajusti klubi saali suurus seadis omad piirid, valis Iho näitusele sellised pildid, mis võiksid rahvale korda minna. Nagu viitab näituse pealkiri, on paljudele fotodele jäädvustatud erinevad aiad, aga leidub ka kaamerasilmaga kinni püütud naise ilu. “ Et naise ilu on ühe mehe unistuste aia loomulik osa, siis lisasin veel pilte oma laineid löönud näitusest "Aphrodite lummas", mis täielikult pühendatud naiste loomulikule ilule,” tutvustas Iho praegu Pajustis olevat loomingut.

Näitus on avatud vähemalt jaanuari lõpuni.

Reedel, 17. jaanuaril linastub Pajusti klubis Iho üks tuntumaid filme “Naerata ometi”.

Koos Leida Laiusega vändatud film valmis 1985, aastal 1987 pälvis see Berliini filmifestivali UNICEFi auhinna. Filmi tähelend sellega aga alles algas. Kogu maailmas laineid löönud filmi käis ainuüksi nõukogude liidu riikides vaatamas üle 11 miljoni inimese.

Tänavu tuli Eesti Filmi Instituudile teade, et “Naerata ometi” on valitud Berliini filmifestivali kuldvaraks. “Sellega seoses lähen 17-18.veebruaril festivalile kummardama,” muheles Iho.

Filmi linaletoomine ei olnud lihtne. “Kõigepealt keelas Moskva ära stsenaariumi – nõukogude liidu internaatkoolis või lastekodus toimuv ei olnud mõeldud väljapoole näitamiseks,” meenutas Iho. Tehti siis ümber – üks stsenaarium Moskva jaoks, teine enda jaoks. “Pahandada saime peale filmi valmimist ikka,” muigas filmimees.

“Meie eesmärk oli teha elulähedane film, mis oleks peaaegu nagu dokumentaalfilm – et seal ei oleks midagi võltsi sees,” meenutas Iho, kuidas koos tänaseks manalateed läinud Leida Laiusega asjad aegsasti paika pandi.

Ehkki filmi võeti lindile Põlvamaal Tilsis asuvas lastekodus ning põhikarakterid on pärit Silvia Rannamaa 1963 ilmunud raamatust “Kasuema”, on oluline märkida, et Rannamaa käis teose tarvis ainest ammutamas Rakvere internaatkoolis. Samas koolis käis kuuekümnendatel kolm aastat ka Arvo Iho ise.

“Ma väga ootangi filmiõhtule ka nooremat rahvast,” loodab vanameister, et film, mis tervele põlvkonnale pitseri on jätnud, paneb mõtlema ka järgmise generatsiooni esindajad. On ju probleemid igipõlised – suureks kasvamise valu, üksindus, igatsus, esimesed armumised. Nõukogude lastekodu argipäev omas õuduses on lihtsalt silmiavav.

Filmiõhtu algab reedel, 17. jaanuaril kell 18 Pajusti klubis. Arvo Ihoga saab vestelda peale filmi lõppu.