Arvamus: laste depressioon sööb emad elusalt

Kati on täitsa tavaline keskealine naine, ta käib tööl, maksab makse, hoiab kodu korras, kasvatab kooliealisi lapsi. Ja loeb uudised.

Kui uudistes on juttu maksutõusust, kusagil maailmas heidetud rakettidest või ähvardavast kliimakatastroofist, on see Kati jaoks hea päev. Halvemal päeval kirjutatakse, et noorte vaimne tervis on kehvas seisus ja sel aastal on enesetapu sooritanud juba 14 last ja noort. Kõige halvem on Kati jaoks aga päev, kui ta kuuleb uhkustamist, kuidas riik ulatab ja tegelikult on juba ulatanud abikäe noorte vaimse tervise hoidmiseks ja kui palju ressursse selleks on kulutatud ja kulutatakse tulevikus. See viimane lausa lõikab Katile südamesse, sest juba mitu aastat on ta näinud, kuidas seda abi tegelikult ei ole.

Kati hakkas netis sobrama, et vaadata, kui palju kulutab riik noorte seas levinumate psüühikahäirete nagu depressioon ja ärevushäired, ennetamiseks ja raviks. Kümneid miljoneid, ilmselt isegi sadu. Sellest saavad piraka suutäie nii erinevad projektid erinevate ministeeriumite allasutustes, kampaaniad stiilis “Abi on olemas”, vaimse tervise keskused, mittetulundusühingud jne.

Kati avastas, et kaks aastat tagasi avati sotsiaalministeeriumis lausa vaimse tervise osakond, mille “suur eesmärk on kujundada tervikliku enesehoiu, ennetuse ja teenuste süsteemi, mis aitab ära hoida vaimse tervise probleemide teket ja pakub inimestele õigeaegset ning kvaliteetset abi”. See ebamäärasus ajas Kati lausa naerma, mis iseenesest on hea, sest naer olevat parim ravim, ja naerda saab Kati harva. Naeruravi kauaks küll ei olnud, sest Kati nägi, et vaimse tervise osakonnas on palgal neli töötajat. Neli töötajat hämara enesehoiusüsteemi kujundamiseks ja õigeaegse abi pakkumiseks…

Mis see üldse Kati asi on?

Ega peakski olema, aga lisaks sellele, et Kati on tundliku sotsiaalse närviga, teab ta liigagi valusalt, missugune on elu kodus, kus elab depressioonis laps. Ta teab, et tegelikult ei huvita eriti kedagi, kuidas last aidata. Kui käes on nn õige aeg, mil lapse meeleolu ei ole veel päris põhja jõudnud, ta on veel kontaktialdis ja temani saaks jõuda, on takistuseks järjekorrad nii psühhiaatrile kui psühholoogile. Järjekord võib olla nii pikk, et kui kauaoodatud päev lõpuks kätte jõuab, on lapse seisund nii kehv, et tal puudub motivatsioon arstile minna. Või üldse kuhugi koduseinte vahelt minna või kellegagi rääkida, ka mitte emaga.

Kui see Kolgata tee on siiski ette võetud ja laps sinna-tänna kohale viidud, saab Katile selgeks, et aastas paar korda psühhiaatri ja kvartalis korra psühholoogi vastuvõtt ei ole kaugeltki piisavad, vaid võivad selleks ajaks sügavasse depressiooni langenud lapsele hoopis halba teha, näiteks lõigub peale “abi” saamist laps oma käed žiletiga triibuliseks. Jälle.

Siinkohal jõuab kätte hetk, kui nii spetsialistid kui tuttavad laiutavad käsi ja ütlevad, et ega kui noor ise abi ei taha, siis teda aidata ei saa, ja Katil on karvane tunne, et seda nentides kostub spetsialistide häälest teatud kergendus. Pole inimest, pole probleemi. Spetsialistide ja ühiskonna jaoks tõesti mitte, teine olukord valitseb aga Kati kodus.

Sellest, milline näeb välja elu kodus, kus elav depressioonis laps on jäetud abita, ei räägita üldse, aga Kati on nõus valgustama, lootuses, et ehk jõuab see sõnum kunagi nendeni, kelle otsustest ja valikutest sõltub palju. Alustame emast, kes saab pihta mitmelt poolt. Kati kannatab, nähes oma last kannatamas, see on selge. Otsides abi, tema lootus tõuseb, ja nähes, et abi ei tule, see jälle kustub. Selline üles-alla pendeldamine on kurnav. Aja edenedes läheb muidugi veidi kergemaks, sest kui lootust on vähem, on ka kukkumine vähem valus.

Kati elab pidevas hirmus, ega laps ometi oma elu kallale ei kipu, tema mõtted on pidevalt selle depressioonihaige lapse juures, mille tõttu kannatavad pere teised lapsed ja ema suhted nendega. Ta ei taha enam näha sugulaste ja tuttavate sama vanu lapsi, kes on oma meeleolu ja eluga seal, kus temagi laps peaks olema, kui teda poleks abita jäetud. Ta ei taha neist ka midagi kuulda ja seepärast on katkenud suhted õdede-vendadega. Ehk: lapse depressioon on röövinud Katilt une, söögiisu ja suhted lähedastega.

Ühel hetkel on tal sellest kõigest ükskõik – kõigest, mis jääb väljapoole lapse tuba, kust laps harva väljub. Ta püüab lihtsalt kuidagi elus ja mõistuse juures püsida, ehkki vahel tundub see nõudvat lausa füüsilist pingutust. Kati käib tihti üksi ujumas, aga mitte ainult sellepärast, et vees liikumine pidavat mõjutama kesknärvisüsteemi. Basseinis ja saunas saab Kati lasta vabalt pisaratel voolata, sest seal pole need teistele näha.

Ravimata depressioonist saab nakkushaigus.

Katil on üks lihtne ettepanek, mida saaks riik teha, et see nakkushaigus pandeemia mõõtmeid ei võtaks. Riikliku tellimuse raames võiks igal aastal lõpetada ülikoolis arstiõpingud mitte üks, vaid näiteks 20 psühhiaatrit. Nendele võiks tagada kolm korda kõrgema palga kui teistele tohtritele. Ebavõrdne? Ei. Võrdusmärgi võib tõmmata psühhiaatrite ja Ida-Virumaale suunduvatele õpetajatele tehtava palgaerisuse vahele. Kati ei hakanud analüüsima suhtarvusid õpetajate ja psühhiaatrite arvude ja palkade suuruste vahel, sest täpsed arvud polegi olulised. Oluline on see, et riigil raha on, aga millegipärast ei teata, kuhu seda suunata. Või ei tahetagi teada, sest lihtsam on avada uusi programme ja keskuseid, mille tegevusest ei ole mitte mingit tolku ei haigetele lastele ja noortele ega nende perekondadele.

Kati loodab, et homsetes uudistes ei pea jälle lugema arutust raharaiskamisest vaimse tervise “heaks”. Parem juba kukkugu kusagil pommid.

Katit ei ole tegelikult olemas. Tegu on minu enda kogemusega, mida jagada soovin ja usun, et minu selja taha koguneks veel hulk Katisid.