Evelin Samuel-Randvere hobist sai ootamatult töö

Detsembrikuu ajakiri Sisustaja vestles sel teemal temaga pikemalt.

Umbes kümme aastat tagasi kutsus mu sõbranna mind kaasa kahepäevasele kursusele: keegi oli haigeks jäänud seltskonnast ja koht jäi vabaks. Kuidagi sobis see minuga nii, et leidsin end peagi suisa kunstiakadeemia algkursuselt. Mõned aastad hiljem ostsin ahju, potikedra ja siis oli meil sõbrannaga juba ateljee vanalinnas kahasse Navitrolla maaligaleriiga. Annad näpu ja oled kogu täiega sees.

Eelkõige see, et savi ei anna ennast kergelt kätte. Materjalitunnetus ja töövõtted tulevad kogemuse käigus. Iga savi käitub erinevalt ja seda on vaja tundma õppida, enne kui asjad välja tulevad nii, nagu sina tahad. Vanasti oli ahju avamine iga kord nagu jõuluvana kotti piilumine – arvad küll, mis seal on, aga kindel ei saa olla. Kogemuse kasvades on üllatusi vähem. Kiirustada samuti ei tohi, ALATI läheb viltu. Oskused tulevad pikkamööda ja rahuldus on sellevõrra suurem.

Minu töised väljakutsed on jagunenud kolmeks – olen laulja, poole kohaga poplauluõpetaja ning keraamik. Selline asjade seis võimaldab mulle mõnusalt vaheldust. Sel sügisel on tellimusi olnud nii palju, et teen tööd sageli ka pärast keskööd. Aga see on äärmiselt nauditav.