Terviseamet soovitab rannas tähelepanelik olla
Terviseameti mürgistusteabekeskus soovitab rannas olla ettevaatlik ning kui keegi satub nägema merisiilikut, siis palub amet helistada telefonil 16 662 ja anda selle asukoht teada. Samuti võiks võimalusel teha foto ning saata see mürgistusteabekeskusele.
Väidetavalt astus 32-aastane naine neljapäeval Tallinnas Pirita rannas jalga merisiiliku, mille sattumist Eesti randadesse ja siin paljunemist peetakse nullilähedaseks. Mürgistusteabekeskuse teatel märkas inimene okkalist kerajat loomakest ja tundis tugevat valu ning koheselt tekkis ka torkepiirkonnas tugev paistetus.
"Inimesel on jalas okkad olemas, teevad valu praegugi. Saatsime ta EMO-sse. Valu on torkav ja hooti," kirjeldas terviseameti mürgistusteabekeskuse juhataja Mare Oder reedel kannatanu olukorda ERR-ile.
Merisiiliku piigid ei sisalda enamasti mürgiseid aineid
Merisiilikuid on kokku ligi 950 liiki üle maailma – nad elavad nii sügaval merepõhjas kui ka madalamas vees rannale lähemal, kirjutab Virtuaalkliinik.
Peamiselt on merisiilik kaetud nõelteravate, seest õõnsate okastega. Piigid ei sisalda enamasti mürgiseid aineid, kuid osadel liikidel on okaste vahel pedisellaarelundid (1–4 mm), mis moodustuvad enamasti kolmest teravatipulisest lõuast ja mürginäärmest. Lõuad avanevad puudutuse peale, mille järel haarab pedisellaarelund ohvrist kinni ning mürk valgub haava.
Osade troopiliste pikaokkaliste merisiilide (Diatema setosum) okkad põhjustavad kudedesse tungides tugevat valu koos tuikamisega ja nahapunetust. Okastes sisalduv vedelik muudab ümbritseva naha violetseks.
Enamasti ei põhjusta merisiilide okaste torked mingeid märkimisväärseid kaebusi. Pedisellaarelundi torge võib aga põhjustada peale tugeva lokaalse valulikkuse ka neuroloogilisi sümptomeid (Toxopneustes pileolus), mis on levinud Ida-Aafrikast kuni Jaapanini ja Fidzi-saarteni. Sellel liigil ei ole pikki okkaid, kuid ta on üleni kaetud pedisellaarelunditega.
Esmaabi merisiiliku torke korral
Kui merisiilikul on mürginäärmed, tuleb need pedisellaarelundid (osal merisiilikutel) kohe eemaldada, kuna mürgi eritumine võib kesta veel tunde. Ent suuremal osal merisiilikutel siiski okaste eemaldamine vajalik pole, sest need lahustuvad spontaanselt kuni 3 ööpäeva jooksul.
Merisiilide okkad on sageli väga haprad ning seetõttu murduvad kudedesse tungides. Ent näiteks pikaokkalise Diatema okkad ei lahustu ning need tuleb eemaldada kirurgiliselt – selleks tuleks kiiresti pöörduda kohalikku EMOsse.
• Kohe rannas saab haava puhastada seal samas soolase ja soojema veega. Valu vastu aitavad valuvaigistid.
• Tugev valu kestab tavaliselt mõni tund, ent kui valuperiood on pikem, tasub pöörduda EMOsse haava ülevaatamiseks.
• Vajadusel saab tavalise röntgeniga tuvastada merisiiliku okkad haavas ja need saab eemaldada kirurgiliselt.
• Antidoot puudub ning ravi on sümptomite kohane.
• Allergilisi reaktsioone tundlikel inimestel on kirjeldatud harva. Ent hiline ülitundlikkuse reaktsioon, mis hõlmab sügelust ja nahalöövet, halba enesetunnet, iiveldust, agitatsiooni, müalgiat ja paresteesiat, võib tekkida mitu päeva pärast esmast kokkupuudet.
Teadlane peab elus merisiiliku sattumist Eesti randadesse ebatõenäoliseks
"Saan öelda, et see tõenäosus, et elus merisiilik on Eestisse sattunud ja suudaks siin ellu jääda ja paljuneda, on praktiliselt nullilähedane," ütles ERRile merebioloog Jonne Kotta.
Merisiilikud elavad Põhjameres, Norra meres, Arktikas, Antarktikas ja troopikas. "Ainuke asi, mis neid piirab on soolsus," lausus Kotta. Taani väinades, kust merisiilik pärineda võib, on soolsus 15, kuid Pirita rannas umbes viis promilli.
Kõikidel taimedel ja loomadel on rakukest, mis laseb läbi vett, aga ei lase läbi soolasid.
"Kujutame nüüd ette, et toome merisiiliku kolm korda soolasemast veest meie vette," rääkis Kotta. "Magedam vesi hakkab liikuma raku sisse, kus sooli on rohkem. Ja kui loom ei suuda seda liigset vett rakkudest välja pumbata, lähevadki tema rakud plaksuga lõhki – loom sureb ära."
Suures plaanis on kahte tüüpi loomasid. Need, kes suudavad vett rakkudest välja pumbata ning need, kes ei suuda. Merisiilikud ei suuda – neil ei ole seda pumpa. Ka kiire kohastumine ei ole Kotta sõnul võimalik.
Merisiilikud ei suuda elada magedamas vees kui 15 promilli. Sellised tingimused on Läänemeres ainult kõige läänepoolsemates osades Taani väinades – Kattegatis ja Skagerrakis. Ja ka nendes tingimustes sureb enamik merisiilikute vastseid ära.
Kotta sõnul on kõige tõenäolisem, et loom pärines kruiisilaevalt. Ka hooletu inimene võib süüdi olla. "Keegi lihtsalt, ütleme mitte väga keskkonnateadlik akvarist, on puhastanud oma akvaariumit," ütles Kotta. Tema sõnul püsib surnud loom vees tükk aega.
Kolmas variant on, et merisiilikut meenutas taimne või loomne pusa.
"Teinekord mingisugused tükid satuvad kokku ja võivad meres moodustada ümmargusi kerasid," rääkis Kotta. "Meil siin rannikumeres on hästi palju ogasid, mis võivad pusadesse sattudes tekitada tõesti välimuselt sellise merisiiliku mulje. Selline kerajas ja ogad ka sees."
Kas tahad alati teada, kui Lääne-Virumaa Uudistes sel teemal kirjutatakse? Kasuta Minu Lääne-Virumaa funktsiooni ja vali märksõnad, mida oma personaalses uudiskirjas näha tahad.