Mall Lepiksoo: minu töö on nagu kirglik armastuslugu, mis vajab väetamist ja kastmist

Inimene võib olla väsinud ja kurnatud ning kellegi pärast närvi minna, aga tuleb osata andeks anda ning üles näidata heasoovlikkust ja tänutunnet, ütleb Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi ja Lääne-Virumaa kõrgeima autasu pälvinud Eesti ühe suurima nimistuga Väike-Maarja perearst Mall Lepiksoo.

"Tuleb osata väikestest asjadest rõõmu tunda, suuri asju juhtub väga harva. Praegu on ümbritsev olukord raske ja närviline, saan sellest kõigest aru. Aga seda enam peab püüdma märgata midagi positiivset või ulatama kellelegi abikäe," lausus ta.

Perearstinduses kõige suuremaks mureks on Lepiksoo sõnul praegu ressursipuudus: pole arste, pole õdesid.

Järgneb intervjuu Mall Lepiksooga.

Te olete Väike-Maarja valla aukodanik, teid on pärjatud aasta arsti tiitliga. Ka teie perearstipraksis on kuulunud aastaid Eesti kvaliteetsete praksiste hulka. Sel aastal saite kõrged tunnustused. Mis mõtteid selline tänuavaldus teis tekitab ja kui oluline see on?

Sellised tunnustused on alati üllatavad, meeldivad ning tekitavad sooja tunde ja tänulikkust.

Mul on kodus veel orden nõukogude ajast, Austuse märk, mis omistati 1981. aastal, kui juhtisin noore arstina meie haigla sisehaiguste osakonda. Iga märkamine on meist igaühele oluline, olgu aeg, milline tahes. Mu nimistus on niipalju suurepäraseid inimesi, mul on tublid õed, suurepärane tööpaik. Igal päeval on murede kõrval ka palju rõõmu, nii et tööst loobumise mõtteid hetkel küll pole pidanud. Olen tänulik ja õnnelik. See kõik innustab. Lubasin endale püüda olla iga päev 1% parem – inimesena, arstina, emana, vanaemana.

Peremeditsiinist rääkides ei saa mööda perearstide kõrgest vanusest ja probleemidest maapiirkondades. Usun, et ka teie olete mõelnud tulevikule.

Kas tahad alati teada, kui Lääne-Virumaa Uudistes sel teemal kirjutatakse? Kasuta Minu Lääne-Virumaa funktsiooni ja vali märksõnad, mida oma personaalses uudiskirjas näha tahad.