Pealinnast Lääne-Virumaale elama. Miks? Liis Lusmägi lugu
Mai on Lääne-Virumaa Uudiste sünnipäevakuu ja sel puhul teeme kuu jooksul juttu „eakaaslastega“ ning uurime, kuidas neil see aeg möödunud on. Ajakirjanik, raadiohääl ja telenägu Liis Lusmägi (42) tuli kaks aastat tagasi perega Väike-Maarja valda Vao külla. Elama.
„Olen siin sündinud ja kasvanud,“ rääkis Liis, kelle jaoks Vao külla kolimine oli mõnes mõttes nagu tagasi kojutulek. Vao küla tolmu pühkis neiu jalge alt 15-aastaselt, kui läks Noarootsi gümnaasiumisse, sealt aga Tallinnasse pedagoogilisse instituuti raadiorežiid õppima. Raadio- ja hiljem ka teletööd tehes elas Liis pealinnas 20 aastat. „Aga olin alati kätt ka sünnikoha pulsil hoidnud,“ rääks Liis, et tema jaoks ei olnud Vao külla kolimine eriline julgustükk. Ka pere suvila asub Vaost kiviga visata – veerand tunni kaugusel Pikeveres.
Mammutkool vs mõisakool
2021. aastal mõtles Liisi pere, kuhu kuuluvad ka abikaasa, 15-aastane tütar ja 9-aastane poeg, et võtavad vaheaasta ja kolivad pealinnakärast mõneks ajaks eemale. Otsust pikemaks jääda esialgu ei tehtud. „Mina tahtsin, et lapsed saaksid teada, mis tunne on käia Tallinna mammutkooli asemel väikeses mõisakoolis,“ tõi Liis välja oma esialgse põhiargumendi, miks selline pööre tehti.
Pere ostis korteri Vao külas samasse majja, kus Liis kasvas. „Isegi osad elanikud majas on samad,“ rõõmustas naist äratundmine. Kõrvaltrepikojas elab Liisi õde, ja õdede tütred on sama vanad ja väga kokku kasvanud.
„Tütar tahtis juba algusest peale proovida maaelu ja talle sobisid siinne keskkond ja mõisakool kohe,“ meenutas ema, kes kolis maale kerge hirmuga südames, kuidas lastel hakkab minema. Poja kohenemine nii kiiresti ei läinudki. „Ta on väga seltsiv laps ja Tallinnas olime elanud väikeses kommuunis, meil oli oma siseõu, kus poeg oma paljude sõpradega mängis,“ rääkis Liis. Ema hirm sai teoks ja ta pidi tõdema, et poeg elas sõpradest lahkuminekut raskelt üle. „Mina tundsin, et olen halb ema, sest tõin oma lapse kohta, kus tal pole sõpru,“ meenutas Liis, mis algusaegadel süümepiinu tekitas.
Peksumäng lükati ajaloosahtlisse
Poja uute mängukaaslastega seoses meenus Liisile ka kultuurišokk, kui seda nii nimetada. Nmelt nägi naine pojavanuseid poisse, rusikaid välkumas ja pärimise peale vastati talle, et see on selline poiste mäng, kus tuleb teineteist lüüa. „Nüüd on aeg edasi läinud ja poisid ehitavad koos onne ja mängivad palli,“ rääkis Liis, kuidas poeg uued sõbrad leidis ja peksumäng oma populaarsuse kaotas.
Et lastel oleks rohkem võimalusi aega veeta, on jällegi uusasuka Liisi käsi mängus. „Koos veel nelja inimesega lõime MTÜ Vao Küla Hüvanguks, ms võimaldab meil rohkem ära teha,“ rääkis Liis. Nii on lühikese ajaga loodud palliplatse, mis on aktiivses kasutuses. Nende tarbeks löödi käed Rakvere spordikeskusega, kes loovutas varustust. „Valla abiga tegime ka uue, katusega bussipeatuse, sest meie külast sõidab hommikuti koolidesse ligi 30 last,“ tõi Liis näite vabatahtlikkuse alusel tehtud tööst. „Vao on laste jaoks atraktiivne koht,“ on naine veendunud.
Sport au sees
„Teeme siin väga palju sporti, nii üksi, kahekesi kui neljakesi,“ viitas Liis oma abikaasale ja lastele. „Piirkond pakub selleks tohutult võimalusi – sõidame ratastega, matkame, osaleme Ebavere triatlonil,“ kiitis ta. Lapsed käivad ka trennides nii Tamsalus, Väike-Maarjas kui Kiltsis. Poeg on saanud kergejõustiku maakondlikel võistlustel juba esimesed medalidki rinda.
Pagulaskeskus ei hirmutanud
Vao külas asuv pagulaskeskus, mille kohta eelkõige varasematel aastatel meedias aegajalt negatiivset lugeda sai, ei olnud Liisi jaoks üldse teema. „Olin ju end külas toimuvaga alati kursis hoidnud ja teadsin, et kui algusaastatel (pagulaskeskus avati 2014) oli tõesti rohkem probleeme, sest võrreldes kohalike elanikega oli keskuse elanikel tihti teine kultuur, keel ja vahel ka arusaam puhtusehoidmisest, siis tänaseks on olukord lahenduse leidnud,“ rääkis Liis, kes loomu poolest on ka ise alati lahenduste otsimisele orienteeritud. „Inimesed on nendega harjunud, lapsed käivad siin koolis, ka täiskasvanuid hoitakse aktiivses tegevuses,“ loetles Liis ja lisas, et eks oma rolli rahu saabumisel mängib muidugi ka pagulaste arvu vähenemine, mis on kuuekümnelt langenud paariikümne asukani.
Pagulaskeskuse juures näeb Liis ka positiivset. Kuna keskuse ehitas ja seda haldab riik, on maja heas korras, külla sisse viib korralik teekate ja hea valgustus.
Kas midagi halvasti ka on?
Liis mõtles veidi. „Kuna ma ise olen lahenduste leidja ja MTÜs tegutseme neljakesi aktiivselt, siis häirib see, kui leidub inimesi, kes ikka pole rahul ja leiavad, et midagi on veel puudu, kiruvad vallavalitsust, riigivalitsust, meie MTÜd,“ loetles naine. „Liigne hädaldamine häirib,“ lisas ta.
Kui need väiksed pipraterad välja jätta, on Liis eluga Vao külas aga väga rahul ja kaks aastat tagasi tehtud kannapööret kahetsenud pole. „Töötan küll endiselt igapäevaselt Tallinnas, mu seltsielu on aktiivne, suhtlen tuntud inimestega ja mulle meeldib mu töö, aga kui ma peale pikka tööpäeva saabun koju, lülitan end välja ja tunnen, kuidas maandan siin päeva pinged, mõistan, et see on päriselu!“ kirjeldas Liis kirglikult. Tal on ju tugev võrdlus Tallinna eluga, kus on valdav väljapoole endast hea mulje jätmine. „Maal on ehe olemine!“ sõnas Liis õnnelikult.
Kas tahad alati teada, kui Lääne-Virumaa Uudistes sel teemal kirjutatakse? Kasuta Minu Lääne-Virumaa funktsiooni ja vali märksõnad, mida oma personaalses uudiskirjas näha tahad.