Myraka ettevõtlusblogi: kuidas Sandor Liive mu müügijuhiks hakkas

Rikkad kunded sõid Äripäeva kolumnisti Üllar "Myrakas" Priksi veganvõikusid, nagu homset poleks. Üks neist pidas järjekorras seisnud hordidele haaravaid kiidukõnesidki.

Tõenäoliselt poleks ma tohtinud oma Ford Transitiga ülevaatuselt läbi pääseda. See oli puhas ime ning mul pole õrna aimu ka, mida see vahva tunkedes vunts, kes mu masina pead vangutades üle vaatas, teedele lubava templi eest päriselt saada lootis. Mina maksin ära niigi jaburalt suure ülevaatuse läbiviimise tasu ja kergitasin nokatsit. Nüüd tuli lihtsalt loota, et kaubik keset suve algosadeks ei lagune.

Siinkohal pean ära rääkima, miks selline veider pill üldse minu valduses on. Ei tassi ma ju vabast ajast suures koguses küprokit ega passi põõsas kaheraudsega ülesöönud metssigu. Igapäevase õllekasti saab kogenud kavaler koju taritud isegi Daewoo Ticoga, kui ülesmäge minekut pole.

Üllar Priks, sõpradele-tuttavatele Myrakas, on kirjanik, kolumnist, muusik ja kirglik kokk. Tätoveeritud tsiklist, kes on kirjutanud lasteraamatu. Ja nüüd siis ka toitlustusettevõtja.

Eelmises sissekandes pajatas Myrakas, kuidas ta äri alustamisele kriipsu peale tõmmata ähvardanud bürokraatiast seaduslikult mööda hiilis.

Minu vabaduse kahur

Asi on selles, et mõne aasta eest valdas mind sundmõte soetada endale suvila. No kurat, põgened linnakärast looduse rüppe. Seal lood ja toimetad nagu Puškin või Balzac. Vahepeal tipid oma nobedate näppudega klaviatuuril umbmetafoore, siis käid aianurgas rabarberipuhmast silitamas või püüad järele aimata tiirase metsvindi armuhüüdu. Elu on ilusam kui Tinky Winkyl, Pol, La-Lal, No-Nol ja Dipsyl kokku. Sügisel lööd paberipatakaga kirjastaja uimaseks ja nõuad honorariks tuhat rubla trükipoogna eest.