Unistus majakavahiks hakkamisest asendus õpetajaametiga

Pille Mänd, nagu ka tuhanded teised õpetajad astuvad 1. septembril üle kooliukse läve ja asuvad ülikoolis omandatud tarkusi edasi andma õppuritele. Pillele on selleks kooliks Uhtna põhikool.

Tüdruk, kes lapsepõlves tahtis saada majakavahiks ükskõik millisele saarele, on nüüdseks väikeses maakoolis õpetajaametit pidamas.

Pille kasvas üles Tartus, kolmelapselises loodusteadlaste peres. Isa Raivo on Tartu ülikooli (TÜ) professor, loomaökoloogia õppetooli juhataja ja ema Marika Eesti maaülikooli (EMÜ) professor, taimetervise õppetooli juhataja.

Pille veetis koos venna Kaarli ja õe Triinuga sageli oma päevi vanemate töökohas. Suved ülikoolide uurimisbaasides, kus isa uuris linde ja ema sipelgaid ning kimalasi. Talle olid need suved maagilised, assistentidena tegutsemine oli põnev ning see aitas elusloodust tundma õppida.

Isa välisuuringute raames veetsid nad palju aega Puhtu poolsaare ornitoloogiajaamas ja ümbritsevatel laidudel. Õega koos saadi kaasa õpetussõnad mere muutlikust meelest. "Vahel tulid vanemad ekspeditsioonidelt kuskilt Kaug-Ida või Kesk-Aasia mägedest, laotasid kaasa toodud kaardid, kivid, sarved ja muu põneva põrandale laiali ja jutustasid oma reisiseiklustest poole ööni," meenutab Pille.

Kui tuli aeg ise valida, mida oma eluga peale hakata, siis see välibaaside ja ekspeditsioonide võlu tõmbas nii tugevalt, et kaua ta mõtlema ei pidanud. Pillest sai samuti bioloog. "Lapsepõlves ja hilisemas nooruspõlves ei mõelnud ma kordagi õpetajaametile, kuna see ei tundunud kuidagi kutsuv," lausub Pille.

Tema kõige varasem unistus oli saada majakavahiks kuskil üksikul saarel. Seejärel hakkas paeluma loodusteadlase elu ja ikka veel ei mõelnud ta õpetajaametist. Teiste inimeste laste õpetamine ei tundunud sugugi meeldiva väljavaatena. "See, et õpetamine võib olla nauditav, hakkas mulle selgeks saama alles siis, kui mul endal lapsed sündisid. Oma laste kasvatamine andis kuidagi hoopis teise elukogemuse. Iga laps tundub mulle nüüd põnev isiksus ja väljakutse. Igas lapses näen killukest iseennast lapsena," räägib Pille.

Nüüd pedagoogiametit pidav naine meenutab, et Tartus Miina Härma gümnaasiumis õppides ei olnud ta eriti särav õpilane ning neljad viied tulid päevikusse tohutu efektiivse töö tulemusena. Aga kõik siin maailmas on muutuv ning ülikoolis õppides hakkas Pillele õppimine järjest kergemana tunduma ja edasiõppimine oli talle lausa nauditav tegevus.

Esialgu oli naisel plaanis teaduses tegutseda, siis oli teekond läbi magistrikraadi üsna loomulik käik. Sealt edasi järgnes järeldokrorantuur. Doktorikraadi jõudmist komplitseeris vahepeal kolme lapse sünd. „Kirjutasin doktoritööd kohati kõhuli põrandal. Sülearvuti ees, beebi ja väikelapsed selja peal roomamas ja mängimas," sõnab Pille.

Haigestumine ärgitas tegema elus muutust

Doktoriõppe ajal, enne laste sündi, kolis ta koos elukaaslase Toomasega Vinni valda ja alustas kaugtöö etappi oma elus. Pillel õnnestus saada kõrge konkurentsiga Euroopa Komisjoni Marie-Curie stipendium, misjärel läks Helsingi ülikooli järeldoktorantuuri ja käis paar aastat Helsingi ja Lääne-Virumaa vahet.

Kas tahad alati teada, kui Lääne-Virumaa Uudistes sel teemal kirjutatakse? Kasuta Minu Lääne-Virumaa funktsiooni ja vali märksõnad, mida oma personaalses uudiskirjas näha tahad.