Käi kuradile, Kaja Kallas!
Mul on varem ka häbi olnud eestlaseks olemise pärast, aga mitte kunagi nii valusalt, nagu praegu. Mitte nii, et ma ärkan valust keset ööd ja valan selle mustaga valgele ridadeks. Sõnadeks, mis jäävad küll ekraanile, ent paraku samas ka auruna õhku tõusevad.
Iga rahvas väärib ju oma juhte. Kohati oli väga häbi, kui ekskommarist seemneid söönud fooliummütsikesega laadatola meid elama õpetas. Aga see, mis toimub praegu ...
Sõnu lihtsalt ei jätku.
Eile tabas minu karvast sihverplaati üks räige tatilärakas, mis praegugi mööda habet aegamisi alla niriseb. Eluvõõras peaministrist rikkurivõsuke lihtsalt sülitas näkku sadadele tuhandetele Eestimaa inimestele.
Tuleb välja, et meil pole absoluutselt mitte mingit põhjust rahulolematuseks, sest oleme mitu aastat ostnud elektrit 40 protsenti odavama hinnaga kui Euroopas keskmiselt.
Seda juttu võiks rääkida siis, kui reformierakond oleks täinud oma ammuse valimislubaduse ja viinud meid Euroopa viie rikkaima riigi hulka.
Eesti peaminister teenib ilmselt küll Euroopa keskmist palka. Ilmselt veidi rohkemgi. Aga meist palju rikkamad riigid on mures oma inimeste pärast ja otsivad ning ka leiavad kiireid lahendusi.
Meil aetakse inimesed omavalitsuste ukse taha kerjama. Kuhugi on tõmmatud mingisugune mõtteline joon ja jagatud rahvas rikasteks ja vaesteks. Valitsus on otsustanud, kes on hädas ja kes mitte. Exceli tabel ütles.
Tädi Maalit Exceli tabel ei koti. Eestis on küllaga tädi Maalisid, kes on nii uhked, et lihtsalt ei lähe raha küsima. Ja veel rohkem on tädi Maalisid, kes istuvad külmas ja pimedas, et seda piskut, mida valitsuse armust neile pensioni nime all antakse, natukenegi kokku hoida. Et järgmise pinsipäevani hinges püsida. Et saaks ka järgmisel nädalal jupikese vorsti ja tükikese juustu osta. Need pidid ju ka kallimaks minema. Ja ongi juba läinud. Aga Toompeale see ei paista.
Tädi Maalil on vanad geenid. Need geenid, mis kannavad hoolimist, austust, viisakust, tervet talupojamõistust.
Kaja Kallas tunnistas ise, et on rikkurivõsu, kinnitades, et tema pensionäridest vanemad ei vaja mingit toetust. Ja praegu riigikogus 5700 eurot kuus teeniv papa Siim oli kõrgepalgaline kõrgetel ametikohtadel tegelane ka nõukogude ajal, siis, kui Kaja veel väike laps oli.
Tädi Maali rügas aga palehigist tööd teha. Ja hiljem lootis, ehkki küll ei uskunud, et äkki juhtub ime ja jõuamegi sinna imedemaale, viie rikkaima riigi hulka.
Hetkel kuum
Ning nüüd sülitatakse talle lihtsalt näkku. Saadetakse kerjama. Enne lastakse aga külmetada ja tühja kõhtu tunda.
Aga Kaja Kallas ei tea ju, mis on külm ja mida tähendab tühi kõht. Mitte see, et õues on käre pakane ja lõunasöök tuli täna kiiruga vahele jätta.
Samas oleme neetult rikkad, et palgata kümneid ja sadu ametnikke, kes kerjuste armee üle kontrolliksid. Äkki mõni ikka ei ole piisavalt kerjus.
Õiglus on tore, aga õiglust kõigi jaoks ei ole olemas. Ja nii on nende seas, keda eespool kerjusteks olen nimetanud, neidki, kes tegelikult toetust ei vaja, neid, kelle elektriarve polegi kasvanud. Mis aga ei tähenda, et ta seda õige pea teha ei võiks.
Ja on neid, kes Exceli poolt paika pandud joone peale jäävad ja kes on väga suures hädas. Kolme lapsega pere jaoks toetuse saamise piir 2702 eurot. Kolmelapseline pere saab kuus 520 eurot peretoetusi, mis arvestatakse nende tulu hulka. Ja kui see pere elab pangalaenuga ostetud uues gaasikatlamajast sooja saavas korteris ning kumbki vanem saab igakuiselt palgana kätte veidi üle 1100 euro, siis nemad enam toetusele ei kvalifitseeru. Excel ei luba. Aga kas nad vajavad seda? Kindlasti.
Ikkagi – kui palju kulub kogu selle toetusmehhanismi töös hoidmiseks? Summa on ilmselt väga suur. Mõttetult suur. Ning ikka ja jälle võitleme tagajärgedega, mitte põhjustega. Selliseid mänge on eriti hull mängida maailma suitsidaalseima (või vähemalt ühe suitsidaalsematest) rahvaga keset morbiidset kaamost. Ning tagajärgi pole me ju tegelikult veel näinud ...
Mul on natuke kahju, et Kaja Kallas ja Andrus Ansip omavahel läbi ei saa. Muidu võiks Ansip Kallasele oma fooliummütsikest ja seemnekotikest laenata.
Kirjutasin ja kirjutasin, aga ega eriti kergem tegelikult ei hakanud. Ja und enam niikuinii ei tule. Raiskan ainult elektrit keset ööd. Ja kirun elu ning neid, kes meid selleni on viinud.
Vanem inimene võib nooremat sinatada küll. Et olen enam-vähem täpselt tosin aastat peaministrist vanem, siis - käi kuradile, Kaja Kallas! Eesti ei ole Tallinn ja Tallinn ei ole Toompea. Aga ega seal olles sellest aru ei saa ...
Kui ma ehk mõnel korral olengi pisut flirtinud mõttega anda valimistel hääl mõnele reformierakonna esindajale, siis pole ma seda teinud. Tänu taevale. Muidu peaks ka ennast kuradile saatma hakkama.
Tuletame meelde, et käimas on Lääne-Virumaa Uudiste konkurss "Käi kuradile!", kuhu ootame lugejate arvamusartikleid.
Meie eesmärk ei ole kutsuda teid kedagi pikalt saatma, vaid tõstata teemasid, millele meie kodukandis rohkem tähelepanu tuleks pöörata. Vahel on hea viisakalt natukene auru välja lasta ja rääkida teemadel, mis meis kirgi kütavad.
Parimad artiklid avaldatakse Lääne-Virumaa Uudistes ning kolmele parimale pannakse välja rahalised auhinnad. Konkursi peaauhinnaks on 500 eurot, teine koht saab 250 eurot ning kolmas koht 100 euro eest Äripäeva e-poest endale raamatuid valida! Võtjate valik sünnib rahvahääletuse ja toimetuse hinnangu koosmõjul.
Loe lähemalt SIIT.
Seotud lood
Aasta alguses ilmus meie ajakirjaniku, Andres Pulveri sulest artikkel "Käi kuradile, Kaja Kallas!". Poole ööni rahutult voodis vähernud Andres ei saanud muremõtetest kuidagi võitu, kuniks ühel hetkel sai tal hing täis ja ta otsustas need mõtted siira emotsiooni pealt kirja panna.
Su telefonkõnele ei vastata. Saad sõnumi: „Sorry, pidevalt on koosolekud! Kui sobib, siis õhtul püüan tagasi helistada!“ Vastad: „OK“. Mis siis ikka, kasutad oma koosoleku aega - lähedastega koos olemise aega, kirjutab poliitik Marko Pomerants Lääne-Virumaa Uudiste arvamuslugude konkursil.
Joogidel on kaks korda kuus ekadashi päeval paast, nagu ka mul seda lugu kirjutades. Eemaldume kihust süüa, mediteerime, jälgime kerkivaid ihasid. Kirjade järgi peaksime ahvatluste ületamisega ohtralt halba karmat põletama, kirjutab ettevõtja, kirjanik ja joogaõpetaja Pamela Maran Lääne-Virumaa Uudiste arvamuslugude konkursil osaledes.
Lääne-Virumaa Uudiste arvamuslugude konkursile "Käi kuradile!" saatis oma loo tudeng Rauno Uusleer.
Autoomanikud jälgivad kõhedusega kalendrit: aeg muudkui tiksub esimese jaanuari poole. Ei, kõhe pole mitte seepärast, et jälle peab uue aasta lubadusi andma, vaid 01.01.2025 jõustub Eestis automaks. Nii mõnigi meist lootis, et see maks jääb tulemata ja pigistas silma kinni iga kord, kui sellise pealkirjaga uudist nägi. Enam pole mõtet.
Enimloetud
2
Gross: Eetiliselt väga inetu tegu, see on au küsimus.
5
“Kaitsetööstuspark peaks meil täna juba olemas olema, mitte alles 2027”
Viimased uudised
“Kaitsetööstuspark peaks meil täna juba olemas olema, mitte alles 2027”
Hetkel kuum
“Kaitsetööstuspark peaks meil täna juba olemas olema, mitte alles 2027”
Gross: Eetiliselt väga inetu tegu, see on au küsimus.
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Lääne-Virumaa Uudised esilehele