Kodanikupalk– julgeolekule hädavajalik võimusõltlaste autoriteedi ja kurimajanduse õõnestaja

Eestile on olulisim, et kodanikupalk või mõni muu inimese toimetulekut turvav bürokraatiavaba meede loob tingimused selleks, et pered julgeksid saada just soovitud arvul lapsi ja eestlaste sündimus seeläbi taastetasemele tõuseks. Kuid vähe sellest. Enesestmõistetavalt on turvatud toimetulekuga inimesed ka tööandjate suhtes valivamad kui eales varem, nende tööelu otsustes on rohkem väärtuspõhisust („ parem ainult 564,62 eurot kuus kui 564,62+ 2000 kätte SELLE tööandja juures, nende *** alluvuses“ ).

Ühest küljest on selline toimetulekuriskita valikuvabadus tervisesõbralik, vaba mõttetust stressist. Kodanikupalga katsetused ongi näidanud rahvatervise paranemist, positiivset mõju eeskätt vaimsele tervisele. Noorte puhul on katsetused näidanud ka haridustee pikenemist, nii et tähelepanu, targast rahvast unistajad - siin on võimalus.

Julgeolekulistel põhjustel aga on väärtuspõhine valivus nüüd sel ajal lausa hädavajalik ja riik (sotsiaalkaitse ja maksusüsteem) peaks seda kindlasti toetama. Selle kohta, et inimeste haavatavust tööturul on lihtneära kasutada riigi vaenlastel, võib praegu kindlasti kohata näiteid Ukrainas (hiljutine lennuväljade filmija juhtum ), kuid kes söandab ütelda, et Eestis on see võimatu või ilma tõsiste tagajärgedeta?

Kuna aga hea autor ja tema kodupartei ei näi teadvat (või soovivat, et lugeja teaks), kui suurest summast inimese kohta on üldse jutt (sel aastal 564,62 eurot), kui palju kodanikupalk reaalselt maksma läheb ja kui suurt tulumaksu tõusu või lisamaksu see eeldab, siis kuluks kõigile ära tutvumisretk aadressil https://kodanikupalk.ee/kalkulaator - parim aasta, mida soovitan valida, on 2023, sest selle aasta kohta on kõik vajalikud alusandmed olemas (2024. kohta pole veel kinnitatud tulude deklareerimise andmeid, 2025 on suuresti ennustustepõhine). Vaadatagu ringi ka statistika ja uuringute rubriigis.

Tänavuse aasta seisuga on kodanikupalga optimaal ne suurus 564,52 eurot kuus ja absoluutselt väikseim kõneväärt suurus 493 eurot kuus. Kumbki pole laest võetud põhimõttel „tundub liiga suur, tundub liiga väike, vaat see on paras“, vaid toetub teadlaste tööle.

Esimene summa võrdub „ametliku lapsestandardiga“ - riigi poolt tunnustatud ühe lapse ülalpidamiskuludega, mis on miinimumelatise arvutamise üheks aluseks. See põhineb Tartu Ülikooli 2019. aasta miinimumelatise uuringul. Samale uuringule toetub ka väiksem summa 493 eurot kuus.

Esimene neist on uuringus pakutud keskmiste tegelike kulutuste 388 eurot indekseeritud väärtus (mis 2022. aasta alguseks pisut ülespoole täpselt 400 euroni ümardati), teisel juhul aga on indekseeritud (ja täisarvuks ümardatud) standardeelarvete keskmine, mis uuringus oli 343 eurot kuus.

Eeldasin varem pimesi, et justiitsministeerium võttis aluseks selle väiksema summa, kuid kontrollides asja statistikaameti ostujõukalkulaatoriga selgus, et eksisin.

Kõrvutades ametlikku lapsestandardit Saksamaa toetusmeetme Bürgergeld standardmääraga (563 eurot sel aastal ) ja arvestades sarnast hinnataset on loogiline, et sellises suuruses kodanikupalk tagab Eestiski sotsiaalkultuurilise elatusmiinimumi, mida Bürgergeld on mõeldud tagama (NB! see ei ole siiski kodanikupalk, vaid taotluse alusel saadav toetus,üsna tingimuslik ja bürokraatlik meede).

Kuna aprillist 2023 kuni aprillini 2024 oli ametlik lapsestandard peaaegu 500 eurot (499,56) ning 2023. aasta kohta on olemas kõik vajalikud alusandmed, siis on seda parem teha arvutusi ja võrdlusi just tolle aasta ning hea lihtsa numbri 500 najal.

Tol aastal oleks 500 euro suurune kodanikupalk vajanud 30,4% suurust lisamaksu või 45, 23% ühtlast, kogu tulu hõlmavat tulumaksu. Brutomaksumus olnuks 8,195 miljardit, netomaksumus pärast kokkuhoiukohtade mängutulekut maksimaalselt 4,9 22 mlrd. Tulusid deklareeriti 16,19 miljardit eurot. 100* 4,922/ 16,19=30, 4. Kui tol aastal oli keskmine tulumaksukoormus ca 14,8%, siis kodanikupalgaga olnuks see ca 17, 3%.

Vahemärkusena – Saksamaal ei vajaks isegi 600 eurone kodanikupalk üldse mingit maksumuudatust (astmelise tulumaksu sõbrad oleksid rõõmsad), kusjuures eluasemetoetus võib siis ka vabalt alles jääda. 1200 eurone kodanikupalk eeldaks seal aga 50% suurust ühtlast tulumaksu pluss CO2 maksu tõstmist. Eestis oleks nii suur kodanikupalk praegu puhtfüüsiliselt võimatu.

„Nullmõjuga“ bruto sissetulek üksikule täiskasvanule oleks 2023. aastal olnud 1644,75 eurot kuus. See tähendab, et netotulu ja netomaksukoormus oleks jäänud samaks nagu kehtinud oludeski, lihtsalt 500 eurot sellest pärinenuks mitte tööandjalt osana töötasust, vaid riigilt kodanikupalgana. Madalama brutotulu saajad (enamus) oleksid olnud „võitjad“.

Olgu veel võrdluseks lisatud, et kõige madalamas mõeldavas määras kodanikupalk (2023. aastal 436 eurot) nõudnuks 23,94% suurust lisamaksu.

Kodanikupalga esmatähtis oodatav mõju Eestis on sündimuse aitamine tõusuteele. Toimetulekuturvalisuse tagamisele pole siin alternatiivi – ilma selleta paku õhku, armastust ja madalaid makse kui paju tahes, see ei aita.

Ainuke alternatiiv saab olla kodanikupalk üksnes lastele või siis samaväärne perepalk, nagu pakkusid aasta algul Heido Vitsur ja Indrek Neivelt.

Pakun siinkohal võimalust tutvuda kahe tabeliga, kus võrreldakse kolmelapselise keskmise palgaga pere võimalikke netosissetulekuid „üliheldete“ peretoetustega 2023. aastal erinevate stsenaariumide korral ja võrreldes tollaste oludega.

Ühes tabelis on aluseks kodanikupalk 500 eurot, teises kõige väiksem mõeldav määr 436 eurot. Näete ka üht huvitavat paradoksi, kus suur ima lisamaksuga stsenaarium toob perele suurima netotulu.

Kuid kodanikupalk pole kaugeltki üksnes peredele mõeldud päästevest, mis julgustab soovitud arvul ja ajal lapsi saama. Turvatud elementaarne toimetulek tagab inimestele reaalse valikuvabaduse oma elu üle otsustamisel. Ta ei ole „riigist sõltuv“, vaid sõltumatu (potentsiaalsest) tööandjast, seda mõistagi elementaarse toimetuleku piires. Samal määral sõltumatu ka pereliikmetest. Piisab, kui mõelda perevägivalla all kannatavate naiste dilemmadest.

Kodanikupalk annab enam julgust seista endi tõekspidamiste eest, sealhulgas väljendada avalikult oma seisukohti, kartmata töökohakaotust, „tühistamist“ ja selle tagajärgi. Võite isegi arvata, milline õudusunenägu on see kõikvõimalike võimusõltlaste jaoks.

Aga kes see ikka avalikult räägib oma hirmust, et kodanikupalk õõnestab tema (või mõne tema sõbra) autoriteeti, sest alluvad minetavad tänutunde töökoha kui sellise eest ning kontroll nende üle väheneb või kaob sootuks. Ja mis toiduahelatest saab … Siis võetakse appi nn ratsionalisatsioon ehk mõned muud pealtnäha mõistlikud ja isegi vastutustundliku mulje jätvad vastuväited, mille taha tegelikke hirme peita.

Pahatihti aga puudub neist „viigilehtedest“ lisaks tõenduspõhisusele isegi elementaarne loogika. Hea näide on sealsamas Irene Annuse artiklis – otsekui kodanikupalk vähendaks (et mitte öelda võtaks inimestelt ära) „teadmisi ja oskusi, kuidas iseenda väärtuse eest tööturul seista“ (minu kokkuvõte). Mis ime läbi küll 564,62 eurot kuus sellise võime saab, jääb mõistagi saladuseks. Kui keegi arvab, et leiab lahenduse, siis edu.

Seevastu – nagu juba alguses öeldud, on kodanikupalgaga inimene tööturul oluliselt võimestatum ehk julgem oma väärtuste eest seisma, sest tal on õigus kasvõi lõputult „läbi kukkuda“ ilma et see 564,62 eurot kuus kuhugi kaoks. Ja seda ilma riigipalgaliste abikäteta, keda lihtsalt ei ole enam vaja. Palgateadlikkuse koolitaja järele ei pruugi vajadus aga sugugi kaduda, nii et ta võib öösiti rahulikult magada.

Teadmised sellest, kuidas tööturul edukas olla, ei sõltu kuidagimoodi mingist rahast. Küll aga hoiab see „tasuta raha“ ära ülemäärase ärevuse ja läbipõlemise.

Enesekindlust ja konkurentsivõimet lisab teadmine, et „pole küll just unistuste elu, kui jään ilma võimalusest osta oma maja, naabrist parem auto, käia perega puhkusereisidel ja väljas söömas, kuid vähemalt ei jää ma side- ja kommunaalteenuste eest võlgu, saan tagasihoidlikul, ent väärikal määral osaleda pere ülalpidamises ning ei pea oma kodukohast lahkuma“, võib-olla lisaks veel „saan kooris edasi laulda ilma liikmemaksu võlgu jäämata“.

Tööandja ja tööotsija on siis võrdväärsed partnerid ja jäävad ühtmoodi ellu, kui lähevad laiali ilma kaubale saamata. Teisalt - isegi väikesed ühekordsed tööotsad tasuvad end ära, sest toovad sissetulekule üksnes lisa. Mis me siis veel räägime täistöökohast või tulutoovast ettevõttest.