Kui praegu võib autoga ringi liikudes rebaseid üpris sageli näha, seda ennekõike tänu marutauditõrjele, siis veidi enam kui sada aastat tagasi olid reinuvaderid Eestis üpris harudlased.
Vähemalt nii üritab väita 1933. aasta aprillis ajalehes Virulane ilmunud lugu. Ja toob ära ka põhjuse, miks rebased ühtäkki kadusid. Aga nad tulid üpris ruttu tagasi.
„Aastaid tagasi tõi üks metsavaht praegusele Rakvere vallavanemale Gustav Püssile noore rebasekutsika. Ta oli metsas sattunud rebasepesa peale ning noore rebase sealt kätte saanud. Ta jättis rebase kotiga võõrusesse ja tuli ise tuppa juttu rääkima. Jutu sees ütles, et tõi rebase kaasa.
Mindi võõrusesse vaatama. Kuid seal oli ainult tühi kott; rebane oli kotile augu sisse närinud ja ise läinud. Hakati rebast otsima ja saadigi kõrvalruumist kätte.
Nüüd tehti rebasele pakk-kastist kuut. Kuut seati trepi kõrvale. Noorele rebasele endale pandi aga kett kaela ja seoti teine ots kuudi külge kõvasti kinni. Rebane harjus varsti selle eluga ära.