Meelis Annus - juht elava maaelu teenistuses

Töövõite on Annusel ette näidata veelgi, kuid mees rõhutab, et pole ühtegi tööd teinud pelgalt raha pärast. “Töö peab olema põnev ja arendav, organisatsioon peab saama minust kasu ja mina saama organisatsioonist kasu,” sõnas Annus ja lisas, et töötajaid tuleb hoida: “Selles mõttes on organisatsioon nagu orkester – juhina võid ju üksi ees vehkida, aga nauditava meloodia toob kuuldavale ikka orkester.” Juhtimistarkustest aga lähemalt allpool.

Kuidas sai maapoisist hoopis pankur ja hiljem miljoneid liigutav tippjuht? Annus mäletab eredalt kahte hetke, kus ta mõistis, et hing ihkab enamat kui lihtsalt elamiseks raha teenida. “Peale kaheksandat klassi töötasin terve suve traktoristina MTZ-82 peal ja muldasin hommikust õhtuni põldudel kartuleid. Tegin veel omamoodi „innovatsiooni“ ja avastasin, et seitsmenda käiguga saab töö kiiremini tehtud ja jääb õhtul aega üle haltuuratki teha,” muigas mees. Traktoristisuvi kinnitas Annusele, et põllumehe amet on tore, kuid süstis soovi edaspidises elus panustada sellesse muul moel kui põldu kündes.

Kui Annus 38. kutsekeskkoolist (tänane Rakvere ametikool – toim.) keevitajaameti selgeks ja paberi taskusse sai, tuli valida vene armee ja tööteenistuse vahel. Mõistagi valis noormees viimase ning veetis esimese aasta Rakvere Restauraatoris keevitades, teise aasta aga äsjaloodud riigikaitseorganisatsioonis nimega Eesti Kodukaitse. Et kodukaitse Lääne-Virumaa malev pakkus turvateenust Hansapangale, sattus Annus Tsentrumis asuvasse pangakontorisse turvameheks. “Seal mõistsin, et ma ei tahaks jääda meheks, kes kuuli ette viskub, vaid ise pankuriks saada,” meenutas mees teist hetke, mil sai selgeks, et tema koolitee pole sugugi veel läbi.

Tarmukale turvamehele pakuti äsjaloodud Hansa Liisingusse tööd, töö kõrvalt käis mees läbi kaks kooli – Tallinna majanduskoolis õppis ettevõtlust ja Eesti –Ameerika ärikolledžis ärijuhtimist. Hiljem, “kui pank oli aru saanud, et majandus koosneb erinevatest sektoritest”, nagu Annus noores riigis valitsevat olukorda kirjeldas, sai just temast Hansapanga põllumajandussektori juht. Sellesse aega jäi ka ainus periood elus, kui mees Tallinnas elas. Väljavaade veeta igast päevast suur tükk liiklusummikutes pelutas ja nii kolis ta 2004.aastal tagasi sünnikodu lähedale Jõepere külla. Peale paari aastat Aru Grupi kvaliteedijuhina töötamist viis tee ta tagasi panka, Põhja-Eesti regiooni ärikliendisuhete osakonna juhtimise kõrval juba tuttava põllumajandussektori juhtimise juurde. Muide, Annus on olnud kahe Kevili viljaterminali valmimise juures – Roodevälja terminali ehitusele aitas ta kaasa panga esindajana, Rõngu terminalile juba Kevili juhina.

“Kuus aastat Kevilis oli karm kool,” tõdes Annus, keda kutsuti Eesti ligi 160 liikmega teraviljaühistut juhtima siis, kui seal täiendavat finantstarkust vajati. Ühistuline tegevus oli tema jaoks täiesti uutmoodi väljakutse. Teraviljaühistu liikmel on kohustus müüa ühistule teatud osa saagist, ülejäänu võib ta müüa kellel iganes soovib. Muidugi hoiab see pinget õhus, kuid Annus lähtus ühistut juhtides mõtteviisist, et tuleb lihtsalt tegutseda nii hästi, et liige tahab oma toodangut ühistule müüa. Nagu loo alguses mainitud, see ka õnnestus, sest ühistu käive kasvas korralikult.

Ette rutates võib öelda, et möödunud sügisel astus Annus Tartu ülikooli magistriõppesse strateegilist juhtimist õppima ja peale esimest kooliaastat tõdeb ta tagasi vaadates, et Kevilit juhtides tegi ta tunnetuse põhjal küll õigeid otsuseid, mis organisatsiooni edasi viisid, kuid isiklikust läbipõlemisest end hoida ei osanud. “Nii võtsin peale Kevili juhtimist taastumiseks sabati-aasta,” sõnas ta.

Peale hingetõmbeaega avanes uus uks – MES otsis uut juhti, kuhu Annus otsustas kandideerida. Lisaks põllumajandusvaldkonna tundmisele ja kogemusele krediidiasutustes tõi mees välja veel ühe tugevuse , mis leidis endal olevat:”Ma ei karda suuri numbreid. Suurte käivete puhul peab lihtsalt olema korralik plaan,” sõnas ta. Kõlab lihtsalt, kuid kannab tugevat sõnumit.

MESi hallata on ca 350 miljonit finantsvara. Nad pakuvad maapiirkonna ettevõtetele tagatisvara puudumisel laenukäendusi ja laene, kui pangast sobilikku pakkumist ei saa. Kolm aastat tagasi hakkas MES pakkuma ka eluaseme kaaslaenu nendele, kes soovivad asuda maale elama, kui oma maja ehituseks või renoveerimiseks üksnes panga abil jäävad käed lühikeseks

Neli aastat tagasi, kui Annus MESi juhtimise enda kätte haaras, oli organisatsiooni maine koroonalaenude andmise uurimise tõttu kahjustada saanud. Uurimine lõpetati prokuratuuri poolt alles sellel kevadel, kuna seaduserikkumist ei tuvastatud ja eelmistele juhtidele süüdistust ei esitatud. Aga selle sündmuse tagajärjel on nad pidanud andma palju selgitusi, et MES pole hooletult riigi rahaga käitunud ja eks oma jälje jättis see jõuline haarang ka töötajate mällu. Õnneks töötajate motivatsioon on taas kõrge ja MES organisatsioonina on ka palju tugevamaks muudetud.

Annus on alati olnud seisukohal, et kõik ettevõtted ei peaks saama riigilt abi vaid seetõttu, et nad tegutsevad maapiirkonnas. “Riik ei pea hoidma ettevõtet lihtsalt elus, kui see on makseraskuses halva juhtimise tõttu ja äriplaan ei toimi enam kasumlikult,” on ta veendunud. “Meie eesmärk on toetada neid ettevõtteid, kes on jätkusuutlikud, sest läbi nende areneb maal elu ja paranevad sissetulekud,” leiab ta.

Halvasti kommunikeeritud laenumeetmete eesmärgid on rahva seas loonud arusaama, et laenud ajavad ettevõtte pankrotti. “Laen saab ettevõtte ajada pankrotti siis, kui juht on teinud valesid otsuseid,” kinnitas Annus. “Siinkohal tuleb välja jätta ettevõtjast sõltumatud tegurid nagu ikaldus või olukorra muutumine maailmaturul või hoopis pandeemia tõttu,” täpsustas ta.

Rohkem suure plaani omamist soovib Annus lisaks ettevõtjatele ka meie poliitikutele. “Hea on see, et poliitikud üldiselt mõistavad, et elu maapiirkonnas tuleb edendada, kahju vaid, et seda ei tehta pikaajalise strateegia alusel, millele eraldataks ka piisavalt vajalikke rahalisi vahendeid,” mõtiskles MESi juht. Muidugi on olemas valdkonniti ka riigi pikemaajalised eesmärgid, kuid kui nelja aasta jooksul on ametis neli regionaalministrit (mille tunnistajaks Annus MESis töötamise ajal on olnud), jõuab igaüks neist tegeleda lühiajaliste eesmärkide täitmisega, et endast märk maha jätta.

Elu edendamine maal ei ole ühe elanikkonna grupi kapriis. Annus leiab, et regionaalne tasakaal peaks olema Eesti riigi strateegiline prioriteet ning see peaks olema lisatud selgelt koalitsioonilepingusse, mõõdetavate eesmärkidena, et aastaks 2050 elab väljaspool Harjumaad vähemalt 60% Eesti elanikkonnast. Kuidas seda saavutada? Siinkohal on Annusel olemas mõned konkreetsed ettepanekud. “Lisaks neljale suuremale keskusele tuleks määrata veel vähemalt kuus potentsiaalset tõmbekeskust, mis paikneksid mõõdukate vahemaadega üle terve riigi. Nendes keskustes tuleb lähema viie aasta jooksul tagada tugev taristu, sh kaasaegsed tööstuspargid, soodsad elektriliitumised ning kaasaegsete eluasemete rajamine,” pakkus Annus lahenduse, mis oleks poliitikute soovi korral täiesti teostatav.

Suunamaks nii era- kui ka avalikku sektorit uutesse tõmbekeskustesse laienema, on tarvis riiklikku sihipärast kommunikatsioonikampaaniat. “Arengutoetustest vähemalt 50% tuleks suunata Harjumaalt väljapoole ning Tallinna ja Harjumaa edasise laienemise aeglustamiseks kasutada planeeringuinstrumente – detailplaneeringud ja ruumilised arengustrateegiad peaksid eelistama olemasoleva linnaruumi jätkusuutlikku renoveerimist ja keskkonnahoidlikke investeeringuid, mitte laienemist,” jagas Annus mõtteid.

Et linnaelu pole rahvastiku kasvule soodne, koges Annus Tallinna-aastatel omal nahal, kuid teda puudutasid sügavalt ka Jaan Kaplinski sõnad, kelle ta kord Hansapanga poolt põllumeestest klientidele iga-aastaselt peetavale lõikuspeole esinema kutsus. “Noori meelitavad linnatuled, aga linn võib olla surmalõks,” meenutas Annus Kaplinski mõtet. “Vähesed leiavad tõesti seal oma õnne, kuid enamuse sööb linna masinavärk ära ja nende funktsiooniks saab vaid linnatulede elushoidmine,” sõnas mees.

Fakt on , et linnalises keskkonnas sünnib vähem lapsi. “Maaperedes, kellega olen töö tõttu kokku puutunud, kasvab enamasti vähemalt kolm last,” kinnitas ta. Kolm aasta tagasi MESi poolt pilootprojektina alustatud kaaslaen eluaseme taotlemiseks maapiirkonda on olnud populaarne meede ja praeguseks on 50 miljoni euro abil asunud maale elama 270 peret ühtekokku ca 1000 inimest .

Rääkides veel Eesti elust, leiab Annus, et ehkki elu Eestis on väga hea, on lisaks ülalmainitud muutust nõudvatele asjadele veel mõned, millest võiks leheveergudel rääkida. “Meil elab väike grupp inimesi, kelle elatustase on alla igasugust arvestust ja ma näen, et nende hääl ei kostu riigijuhtideni,” tõi ta murelikult ühe punkti välja. Nende muredega tuleks tutvuda ja sealt vaesusest neid tagasi ühiskonda aidata.

Teiseks kritiseeris ta riigi ülimat liberaalsust sissetarnitavate toidukaupade osas. “Meil on küll vaba turumajandus, aga teatud meetmeid saaks siiski rakendada, et teise riigi poolt doteeritud odav kaup meie lettidele vähem jõuaks ja meie enda ausaid tootjaid välja ei suretaks,” sõnas Annus. “Võtame näiteks liha. Oleks võimalik teostada enne toormele siin müügiloa andmist veterinaarset kontrolli, et veenduda selle kvaliteedis. . Meil aga rahuldutakse tootjamaal tehtud kontrolliga ning odaval lihal on vaba tee meie poodidesse,” kirjeldas ta olukorda. Ei saa küll väita, et kõik eksporditav odav liha pole kvaliteetne, aga ei saa olla ka kindel. Kindel on see, et Eestis toodetud toit on puhtam ja meie elanikele tervislikum.

Annus on mures, et Eesti inimestele põhjustab masendust meie meedia keskendumine valdavalt negatiivsele. Kuigi tegelikult on meil väga palju, mille üle rõõmustada. “Meedia elatub pealkirjadest – mida rohkem klikke, seda kergem leida reklaamiostjaid. Paraku tõmbavad rohkem tähelepanu negatiivsed ja intrigeerivad pealkirjad kuigi need kahjustavad meie rahva vaimset tervist,” sõnas Annus ja tõi tabava võrdluse: ”Just nagu majanduslikku kasu on lihtsam saavutada kuritegelikul viisil kui ausa tööga, aga kuna see pole eetiline, siis seda ei tehta." Sama põhimõtet võiks ka meedias järgida.

Rääkides veel ettevõtte juhtimisest, on Annusel mitmeid soovitusi teistele praegustele ja tulevastele juhtidele. Annuse käekirjaks on inimlik juhtimine. “Ettevõtte suurim varandus on tema töötajad ja nendesse ei tohi suhtuda kui robotitesse,” sõnas ta. Mõni juht kardab tarku alluvaid, Annus mitte. “Töötajaid tuleb tundma õppida, leida igaühe tugevused ja individuaalsed ressursid, mille avaldumist töös soodustada,” jagas ta edu toonud praktikat.

Küsimusele, miks otsustas kogenud juht aasta tagasi jälle koolipinki asuda, vastas Annus:” Sain aru, et ehkki seni on mul kuidagi edukalt läinud, siis vana rasva peal lõpmatuseni välja ei mängi,” muheles ta. “Koolitarkus annab oskuse luua struktuuri, jagada ettevõtte tegevus tükkideks, kaardistada protsesse,” kirjeldas ta. Viimased eksamid, mis õpilane Annus enne väljateenitud suvepuhkust ära õiendas, olid protsessijuhtimine ja controlling ehk tulemuslikkuse juhtimine.

Kuigi Annus teab, kuidas juhtida suuri ettevõtteid, teab ta sama hästi ka töö ja puhkuse tasakaalu vajadust. Enda vaimu taastamiseks on mehel mitmeid hobisid: sukeldumise, seltskonnatantsu ja mootorratta taltsutamise kõrval on ta kõige pikemalt tegelenud jahilkäimisega. Nii panga- kui Kevili aegadel organiseeris ta ka ühiseid jahte suurklientidele – koos rivistuse, jahisarve puhumise ja looma austamistseremooniaga. Jahipidamine Annuse jaoks pole mitte küttimise kire rahuldamine ja saagi nautimine. “Ausa jahimehe kohus on austada ulukeid nii enne kui pärast küttimist ja mitte minna ainult saama, vaid tegutseda kooskõlas loodusega” kinnitas ta ning on seda alati järginud.

Ja nendele, kes jahimeeste tegevust toorutsemisena näevad, tuletas Annus meelde, et jahimeeste tegevus on meile kõigile vajalik selleks, et sisendada metsloomadele – meie oleme võimsamad. “Kui metsloomadel kaoks hirm inimese ees, ei saaks maapiirkondades ilma traagiliste tagajärgedeta eladagi,” sõnas ta. Elu edendamine maal aga on Annuse südameasi, mida kavatseb MESi juhina veel mõnda aega jätkata.