Koera paranemine vähist liitis pereliikmed ühtsemaks meeskonnaks

Autor: Lisette Luik • 11. aprill 2022
Jaga lugu

Pere lemmikul avastatud vähkkasvaja muutis kõigi pereliikmete elu ja mõttemaailma. Silmiavavast kogemusest ja suhtest neljajalgse sõbraga räägib ajakirjanik Lisette Luik.

Daam koerakesega - Lisette Luik ja Ramses
Autor: Lisette Luik

Soovin, et võtaksite korraks aja maha, et mõelda sellele, kui tähtsat rolli teie elus mängib lemmikloom. Öelge ka talle seda. Ta ei oska vastu öeda, aga saab sellest aru. Oma kogemuse põhjal julgen kinnitada, et lemmikloomaga rääkimine ja tema embamine mõjub suurepäraselt mõlema vaimsele ja füüsilisele tervisele.

Hoolimata sellest, et olen pidevas suhtluses tohutult paljude inimestega, olen terve elu tundnud, et ma ei kuulu kuhugi ja keegi ei mõista mind. See tunne oli väga rusuv teismeas, mil Eesti oli liikumas ketikoerte kultuurist kultuuri, kus koertesse suhtutakse kui pereliikmetesse.

Mu vanemad võtsid 31.märtsil 2013 Saksa lambakoera kutsika Ramsese, kes sulatas mu südame hetkest, mil ta jäi mu süles magama. Ajapikku sai temast ainuke elav hing kogu maailmas, kes viitsis minuga jooksmas käia, tunda rõõmu lihtsatest mängudest ning kellel oli alati mahti kuulata, mis vaevab mu südant.

Ajal, mil mul oli aeg vanemate juurest välja kolida, oli mul kõige rohkem kahju, et erinevalt inimvendadest, ei saanud ma oma neljakäpalise vennaga chattida ja videokõnesid teha. Sellest ajast saadik on vähemalt 75% mu vanemate külastustest olnud tegelikult Ramsese külastused.

Ramses koos perenaisega traditsioonilisel pühapäevasel jalutuskäigul.
Autor: Lisette Luik

Kui Ramses oli kaheksa-aastane ja mina töötasin juba ajakirjanikuna, märkasid vanemad, et Ramses pole paar päeva söönud ning viisid ta arstile. Arstil selgus karm tõde: Ramsesel on kopsuvähk. Peale ööpäeva tilgutite küljes lubati ta nädalavahetuseks koju tingimusel, et ta saab kodus eluks hädavajalikud süstid.

Sel reede õhtul, mil tema oli tilgutite küljes, ei saanud ma magada. Seetõttu jõin baaris mahla ja Red Bulli, kuniks mul oli kell neli hommikul aeg minna Peep Veedlaga linnuvaatlusretkele.

Laupäeval Ramses lihtsalt lebas. Tema hingamine oli raske ja teda ei huvitanud isegi kõige maitsvamad maiused. Ka külje keeramine oli talle raske ja kui naabri koer haukus, ei teinud ta sellest väljagi. Olukord näis ebareaalsena, sest üldiselt ei oska Ramses kolme sekunditki paigal püsida.

Olin löödud ja kogu mu maailm näis kokku kukkuvat, sest olin temaga niivõrd harjunud, et ei osanud kujutada ette elu temata. Ramses loomulikult sai aru, et tema olek kurvastab mind ja ta proovis olla tugev. Mina omakorda proovisin peita oma pisaraid tema eest, et ta säästaks oma energiat tervenemisele.

Veetsime päeva lebades rohul ja vaadates pilvi. Sel hetkel ei hoolinud ma tööst, sest kartsin, et see päev võib jääda viimaseks, mil saan Ramsest oma embuses hoida.

Minnes õhtul pildistama Moosekants Kadrinat, trehvasin seal paljusid tuttavaid, kuid üritasin neist kõigist mööda puigelda, sest teadsin, et nii kui ma mõne sõna paotan, võin murduda. Keerasin kaamerale isegi pikema objektiivi ette, et saaksin inimestest distantsi hoida, täita oma tööülesanne ja lahkuda. Kõigi eest aga joosta ei õnnestunud…

Endine abilinnapea Laila Talunik küsis, kuidas mul läheb. Proovisin rääkida tühistest asjadest, kuid murdusin ja ühtäkki oli kogu mu nägu kaetud pisaratega. Rääkisin katkendlikult Ramsese vähist ja sellest, et teda ei saa opereerida. Talunik embas mind ning pakkus oma õlga nutmiseks.

Ta mõistis, mida tähendab selline diagnoos pereliikmele ja teda ei häirinud mu pisarad, mis ta õlale voolasid. Nutsin seal minutit kümme ja olen talle selle eest elu lõpuni tänulik. Ramsese diagnoosi tõttu oligi kogu mu maailm kokku varisenud.

Ka ülejäänud perele tuli meie neljakäpalise diagnoos šokina. Nad kõik hakkasid Ramsesega rohkem aega veetma ning see mõjus ta tervisele uskumatult hästi: paar kuud hiljem oli vähk läinud.

Tegin omale eesmärgiks võtta pühapäevad vabaks, et saaksin minna tema ja meie väikevennaga pikkadele jalutuskäikudele, kus naudime looduses olemist ning räägime kõigest, mis meile pähe tuleb. Kuna mulle ei meeldinud, et Ramses sikutab jalutusrihmarihma, selgitasin talle, miks on meievaheline usaldus tähtis, ja õpetasin ta rihmata jalutama.

Ramses mõistis usalduse tähtsust. Lisaks tervenemisele on ta muutunud ka erakordselt sõnakuulekaks. Loomulikult on temas küll natuke koerust, kuid see olevatki ühe terve koera tunnus.

Lugu valmis tänase rahvusvahelise lemmikloomapäeva auks. Saada foto ka oma lemmikust toimetusele aadressil [email protected]

Kas tahad alati teada, kui Lääne-Virumaa Uudistes sel teemal kirjutatakse? Kasuta Minu Lääne-Virumaa funktsiooni ja vali märksõnad, mida oma personaalses uudiskirjas näha tahad.

Vaata veel

Meie koostööpartneriteks on

Liitu uudiskirjaga ja oledki kursis, mis Lääne-Virumaal toimub

Jaga meiega huvitavat infot!