Terje Pennie: ma ei tea ilusamat ametit kui näitleja

Pärast lavaka lõpetamist koos seitsme kursuskaaslasega 1984. aastal Rakvere teatrisse maandunud Terje meenutab seda kui seitsme maa ja mere taha saatmist. Talle tundus nagu asuks Rakvere sada korda kaugemal kui Tartu, Viljandi või Pärnu.

Mind kutsus Rakvere teatrisse Raivo Trass. See oli nagu asumisele minek. Rakvere oli tollal nii räämas ja tundus, et päike nagu ei paistakski seal mitte kunagi, meenutab Terje. Nüüd mõtleb ta hoopis teisiti ja peab Rakveret üheks kaunimaks linnaks.

Rakvere teater oli siis mitme noore näitleja esimene pesa. Lisaks Terjele said lavaristsed Kiiri Tamm, Reeda Toots, Eduard Salmistu, Margus Tabor, Gita Ränk, Talvo Pabut ja mõned varasemad lõpetajad. „Meie elamistingimused olid kohutavad. Elasime hoovipealsetes majades. Tapeedi vahelt vahtisid rotid vastu, vett elamises polnud ning pesta saime siis, kui teatrisse jõudsime,“ kirjeldab Terje.

Selle kohutavuse seljatas aga teater. „Kuigi vihm sadas läbi lae, pean seda töökohta väga heaks, õppisin seal tõesti väga palju. Esimese teatri lõhn tuleb ikka Rakverest,“ ütleb ta.

Üsna varsti pärast kooli lõpetamist lavastas Mikk Mikiver Rakveres Libahunti ja Terje sai lavastuses Mari osa. Tema tollane kõige armsam lavastus oli aga Roman Baskini „Lilia“, kus Terje partneriks oli Madis Kalmet. Terje sai selle rolli eest noore näitleja preemia. „Rakvere aastad olid mulle kogemuste ja õppimiste aeg,” sõnab nüüdne teatri Ugala koosseisuline näitleja.

Oma abikaasa Jaan Kolbergiga kohtumine ei unune tal iialgi. „ Olin juhuslikult Tallinnas ja läksin sõpradega baari. Kõrvallauas istus kirjanik Hugo Ader ja üks mees, kes hõikas: „Terje on mu lemmiknäitleja! Tuli ja kinkis mulle rukkilillekimbu, mille oli just Viru tänava lillekioskist ostnud. Nii üks näitleja ja filmimees kokku saidki ja kokku jäidki,“ räägib Terje.

Rakvere teatrist lahkus Terje pärast esimese tütre Justina Maria sündi. Noorel perel lihtsalt polnud kuskil elada. Esialgu pühendus noor ema tütre kasvatamisele ja jäi koduseks. Aga ta sai vaevalt kolm kuud kodus olla, kui Evald Hermaküla kutsus teda draamateatrisse. Draamateatri ajal sündis teine tütar Inger Helena ja ka poeg Jaan Tristan.

Teekond vabakutseliseks näitlejaks algas Terjel pärast seda, kui Evald Hermaküla nukuteatrisse tööle asus ning Merle Karusool polnud talle draamateatris uusi osasid pakkuda. Kuna majanduslikult polnud Terjel just kõikse paremad ajad, läks ta Hermaküla kutsel nukuteatrisse. Kui Hermaküla sealt lahkus, sai Terje tegutseda Andres Dvinjaninovi käe alla ja peab seda aega väga huvitavaks.

„Oi, kuidas ma igatsen nukuteatri muusikale taga. „Tänapäeva muinaslugu“, kus osalesid ansambli Terminaator poisid ja kus ma kehastasin õpetajanna rolli. See oli imeline. Olen väga tänulik Meelis Paile, kelle eestvedamisel need muusikalid toimusid,“ lausub Terje.

Tema muusikalikarjääri nimistusse jääb ka Mamma Mia Vanemuise teatris, kus kehastas Tanja rolli. Nüüd on ta taas muusikalilainel ja mängib Laura ja Priit Võigemasti lavastuses „Uus tüdruk“, mille keskmes on Vaiko Epliku ja ansambli Koer muusika. „Õppisin tundma Vaiko Eplikut. Kui andekas ja sügava hingeeluga see mees on ja kui suur sõnum tema kõikides teostes on,“ imestab Terje.

Terje on sündinud ja kasvanud Kehras. Ema Marje töötas sealses haiglas röntgenilaborandina ja isa Armas autobaasi juhina. Tema vanemad on ingerisoomlassed, kes kohtusid Eestis. Koos vanemate ja viis aastat noorema venna Randoga elati Põrgupõhja linnaosas. Terje hinnangul oli see imeline koht laste kasvatamiseks. Puhas loodus ja lilleväljad, paksud metsad, kus ringi uidata.

Kui praegu tundub särasilmne Terje krutskilik ja kelmikas, siis lapsepõlves oli ta hoopistükkis teistsugune - vaikne ja kinnine, omaette olija ning altkulmu põrnitseja. „Olin kinnise iseloomuga laps. Aga mulle meeldis meeletult esineda. Laulsin ja lugesin luuletusi. Olin vist teises klassis, kui osalesin deklamaatorite konkursil ja lugesin Samuel Maršaki luuletust „Seina najal redel uus, pulki temal tervelt kuus… Ja ma võitsin selle konkursi ära,“ meenutab Terje.

Ta märgib, et armastas lapsena väga lugeda ja juba viie aastasena leidis tee raamatukokku. Seitsmekümnendatel läks ta Lea Sibul-Poola loodud ja juhitud Kehra Nukuteatrisse. „Tema oligi inimene, kes süstis minusse teatriarmastuse. Just Kehras ma avanesin. Tegutsesin seal peaaegu kooli lõpuni ja mulle oli seal osalemine kõikse tähtsam tegevus tol hetkel,“ meenutab Terje.

Kehra Nukuga sõideti palju ringi ning see oli huvitav aeg Terje elus. Ja et päris näitlejaks saada, võttis Terje ette teekonna Tallinna riiklikku konservatooriumisse lavakunsti erialale. Ka tema kuulub kampa, kellele lavaka uksed esimesel korral suletuks jäid. Ta pääses küll viimasesse vooru, kuid mida rohkem erinevaid katseid ja ülesandeid teha tuli, seda rohkem ta tundis, et enam ei suuda.

Karl Aderi soovitusel läks ta hoopis Ugalasse, kus õppis Jaan Toominga käe all näitlemist pea kaks aastat, kuid siis võttis teistkordselt peaaegu läbitud teekonna ette. Mikk Mikiver võttis neiu oma kursusele ja Terje on siiani talle väga tänulik. Mikust räägib Terje kui väga suurest isiksusest ja teejuhist.

Ülikoolis käies jättis Terjele kõige sügavama jälje diplomilavastus „Armastus ja surm“ Tammsaare „ Tõe ja õiguse“ II osa ainetel. Ta oli üks Ramilda mängijatest, mis oli võimas kogemus, kuna laval mängiti koos kutseliste näitlejate Tõnu Mikiveri, Heino Mandri, Juhan Viidingu ja Tõnu Aavaga.

Rakveresse on tee Terjet ikka tagasi toonud. Ta on külalisesinejana osalenud etendustes „Lesed“ ja „Leegionärid“. Jänedal asuvas Pulliteatris on kaks suve mänginud etenduses „Elevandi kõrts“. Nädal tagasi lõppesid Urmas Lennuki lavastuse „Arkaadia tee“ etendused, kus ta mängis koos Jaune Kimmel ja Agur Seimiga. Hetkel õpib hoolega augustis Tõstamaal etenduva „Häärber“ tarbeks. Selles lavastuses mängib ka Terje poeg Jaan Tristan.

Staažikas näitlejanna ütleb, et tekstid jäävad talle kergesti meelde. „Mu kõvaketas pole veel täis,“ lisab Terje. Ta tunneb end ikka erksa ja noorena ning tal pole aegagi mõelda vanuse peale. Aga naine tõdeb, et pikad sõidud Viimsist Viljandisse väsitavad. „Vahel tunnen, et olen 100 aastane ja vahel nagu oleks 15. Mu isa on 93 ja ma imetlen teda. Kõbus ja tegus. Iga päev teeb kepikõndi ja ütleb, et elu on ilus! Tema elutahe on hämmastav ja see annab ka mulle jõudu edasi,“ räägib Terje.

„Pean end õnnelikuks inimeseks. Lapsed on elus hakkama saanud ja ise end üles töötanud. Ja ma olen õnnelik, et olen näitleja. Ma ei tea imelisemat ametit, kui näitleja,“ lausub ta.

Kuigi Terjel on osalenud filmides ja teleseriaalides, kaalub teater kõik üle. „Õnne 13“ Aino osa talle väga meeldib ja sealne seltskond ka, kuid teatrile kuulub ta süda ja hing.

Lavapartnerist näitlejanna Klaudia Tiitsmaa jaoks on Terje imeliselt kihvt näitleja ja ta iseloomustab teda nii:

T – Tabamatu: Terjet laval vaadates või temaga koos mängides üllatab ta a-la-ti! Millega? Sellega, et ta suudab antud rolli niivõrd omaks teha… et see tegelane ongi justkui täiesti päris. Kogu orgaanika… kogu kõnemaneer… pausid ja isegi hingamine on järsku selle tegelase oma ja seda 100%. Tal on justkui miski tagaukse võti… keerab selle maailma naksti lahti ja ongi esimesena sees. Selleks hetkeks kui teised majja pääsevad… on Terje juba peremees kogu täiega ja seda kõige paremas mõttes.

E - Elekter: Ta nakatab oma säraga teisi. Koostööd Terjega on olnud meeletult tänuväärsed, sest vaadata kõrvalt kaks kuud, kuidas see tsikk rolli teeb… vau!

R - Reaalne: Tihti öeldakse laval nähtu kohta: „ No see on küll üle võlli… päris elus nii ei ole.“ Kui Terje seda teeb… keerab midagi üle võlli… siis see on nii reaalne! Ükskõik, mitu vinti ta üle keerab, alati on see 100% usutav! Ta on selle elu ja teatrimaagiaga ikka maruheas kontaktis.

J - Jahmerdis: Mulle nii valmistab rõõmu see, et kui Terje on sutsu proovi hilinenud… see on südantsoojendav moment päevas. Ta astub saali ja on kuidagi sahmimist täis. Seejuures otsib veel veepudelit ja tekstiraamatut. Midagi kukub maha ja midagi topitakse samal ajal ka kotti tagasi. Juba on ta kõik paika saanud ja maandub laua taha või stseeni, kuhu teda oodatud on. Seda muidugi näoga, nagu kõike eelnevat ei oleks üldse olnud. Ta on maru armas, naiselik, nutikas ja parimas mõttes koomiline.

E - Eeterlik: Nii nagu elus endas, kui laval. Temale mõeldes näen teda kuidagi pool meetrit maapinnast kõrgemal hõljumas. Hõljuma on võibolla vale sõna… pigem nagu sahmimas… välumas, teleportreerumas ühest kohast teise… vilkumas, kumamas. Aga kui ta kumab, siis nagu loojangu päike - kogu taevas on korraga punakas ja roosa!!!