Noor näitleja Robin Täpp on kui lapsepõlvest tuttav Kunda jõgi

Robin kasvas üles Kundas ja kõik suved veetis Lontovas, Kunda jõe kallastel, just seal, kus praegu tegutseb Lontova seikluspark. Ta jäi jõekohina saatel magama ja ärgates sai voodist tõustes esimese asjana kivi jõkke visata. Robin veetis palju aega looduses. Tihti mängis saviga ja ehitas vibusid. Kunda ühisgümnaasiumis lõpetas põhikooli ja selle kõrvalt ka muusikakooli kitarri erialal.

Kui ta kolmandas klaasis andis vanematele teada, et soovib kitarri õppima minna, siis soovitati tal aasta oodata ja kui vahepeal huvi ei kao, siis võis minna. Ei kadunud. „Otsus minna muusikakooli mõjutas ka neli aastat nooremat õde, kes läks mõned aastad hiljem trumme õppima. See oli toona väga julge ja haruldane valik neiule,“ sõnab Robin.

Kuigi pea kogu isapoolne suguvõsa on tegelenud intensiivselt võrkpalli, korvpalli ja teiste spordialadega, siis Robinit sport ei sütitanud. Ta mäletab seika, kuidas vanaisa tahtis temaga trenni teha, aga poiss peitis end ära. Ta valis hoopis kunsti- ja kultuurimaastikul edasi rühkimise. Päris juhuslik see valik siiski polnud. Hiljuti uuris 26 aastane noormees lavastuseks “Ma olen juba sinu peas” lähemalt oma sugupuud ja tuli välja, et kultuur ning teater on tal veres. Voldemar Panso on tema emapoolse vanavanavanavanatädi pojapoeg.

Robin veetis palju aega Kunda klubis ehk kohalikus rahvamajas. Toonane klubi juht Maiu Küngas kaasas poissi erinevatesse ettevõtmistesse. Tassisin nõusid või laudu, tegin valgust, heli, koristasin ja juhtisin sündmusi, loetleb Robin. Samuti toimusid seal kooliteatri proovid. Ta sai kõigil rahvamajas toimunud külalislavastuste etendustel, pidudel ja esinemistel käia.

„Ükskord läksin Maiu juurde ja palusin, et ta õpetaks, kuidas mikrofoni rääkida. Ja nii me ühel õhtul harjutasimegi… Tänu Maiule sai mulle ilmsiks rahvamaja eesmärk: kogukonna vaimsuse hoidja,“ räägib Täpp. Robinile omistati 2020. aastal Eesti Rahvamajade Ühingu auhind „Noor tegija“. See tunnustus on talle väga tähtis. Rahvamajad on suur osa tema identiteedist ja see märkamine liigutas teda väga.

Maiu Küngas tunneb Robinit sõna otseses mõttes sünnist saati, kuna oldi naabrid. Robinile mõeldes läheb Maiu tuju alati heaks. „Ta on rõõmusaadik selles elus. Nii põnev oli alati temaga jutustada ning tema arvamusi kuulda,“ lausub Maiu.

„Robinis on see X faktor, see midagi erilist ja kordumatut, mida ei ole võimalik sõnadega seletada. Tema andekus torkas silma juba ammu. Kutsusin teda kord päevajuhiks ühele laste sündmusele. Ta oli siis põhikooliealine. Rääkisime enne läbi mida ja kuidas teha ja siis ta astus publiku ette. See oli hämmastav! Ta oleks justkui kogu aeg seda teinud. Ta nautis tähelepanu ja oskas lummata publikut. Täht oli süttinud,“ meenutab Maiu.

Õpinguid jätkas Robin Rakvere reaalgümnaasiumis, sest seal oli teatri- ja filmisuund. Ja mõistagi ühines ta Karla näiteringiga, mis oli tol ajal kooliteatri maastikul väga kõva sõna. Rakvere kooliteatri truppe peeti legendaarseteks, festivalidelt kojati tiitleid. Noori juhendas Tiina Kippel, filminduse ja tehnika poolt koordineeris Jaanus Lekk.

Filmile ja teatrile gümnaasiumis Robini kogu energia läkski. Õpitulemused kukkusid kolinal ja ta püstitas lausa koolist puudumise rekordi. Robinile lihtsalt ei sobinud hommikune kooli jõudmine. Tavaliselt ta jõudis sinna pärastlõunal ja siis lahkus koolist hilisõhtul, sest talle meeldisid tegevused, mida sai pärast tunde teha: kooli TV, teater ja lühifilmid. Iga aasta detsembrist veebruarini veetis noormees isegi rohkem aega naaberkoolis Rakvere gümnaasiumi (RG) koridorides ja aulas. Ta jäi sinna isegi mitu korda ööbima. Rakvere gümnaasiumisse viis teda RG filmifestival, mille kunstiline juht ta oli. „Onutütar Eleriin Miilman kutsus mind kampa. Filmifestivali korraldamise valus ja ilus tekkis meil Eleriiniga üksteise sõnadeta mõistmine, usk teineteisesse ja tohutu usaldus. Me teeme siiani ühiselt loomingulisi projekte,“ ütleb Robin.

Tal on olnud privileeg algklassidest peale tegutseda koos inimestega, kes teevad kõike õhinapõhiselt. On selleks siis filmifestival, kooliteater, Kunda klubi ning sellesse loendisse sobib imehästi ka Rakvere teatritrupp KaRakTer mille kõik projektid sünnivad Robini sõnul soovist teemadega tegeleda, mitte materiaalset kasu eesmärgil. „Võib isegi öelda, et KaRakTeri lavastused pole majanduslikult kuigi tulusad, vaid see tulu on vaimne,“ märgib Robin.

Selles teatris lavastas Robin 2020. aasta suvel lavastuse „Mitte keegi“. Etendused toimusid autos, millega mööda Rakvere linna sõideti ja korraga sai seda vaadata kuni kolm inimest. Just nii palju tagaistmele mahtus. Lavastus pälvis Lääne-Virumaa kultuurkapitali ekspertgrupi aastapreemia. Sellest lavastusest sai hoo sisse noormehe huvi erinevate teatrivormide, võtete ja viiside vastu. Süvenes teadmine, et etendusekunste saab teha ka mujal kui teatrilaval.

Kümme aastat Robinit tundev Ivo Leek peab noomeest hakkajaks, ettevõtlikuks, heatahtlikuks ja väga töökaks. Nad kohtusid esimest korda suvelavastuses "Maili". Ivo mängis lehma ja Robin oli noore põhikooli poisina etenduse tehniline tugi. Robin jäi talle silma avatud suhtlemisega ja suure tahtega teha oma asja väga hästi. Ivol ja Tiit Altel tekkis Robiniga väga hea klapp ning nad meelitasid poisi KaRakTerisse.

“Meie kolme sõprus on huvitav sümboos, kus Tiit võiks vanuselt olla mulle isa eest ja mina Robinile isa eest. Kolm erinevat generatsiooni ja kõigil on üksteiselt midagi õppida,” lausub Ivo. Ta peab õnnestumiseks, et Robin sai KaRakTerisse meelitatud, sest üsna pea oli lavastuses " Mida talle öelda ehk Tigu" vaja sootut kaitseinglit. “Robin sobis sinna väga hästi oma kõhna kehaehituse ja veel toimumata häälemurdeta. Siiani heidab Robin mulle ette, et ma ta sootut rolli kutsusin mängima, kuigi rolli eest sai ta tunnustatud nii Eesti kui ka välismaa festivalidel, " meenutab Ivo. Tema hinnangul on Robin väga põnev lavastaja.

Pärast keskkooli lõpetamist oli loomulik, et Robin jätkab näitekunsti õppimist. 2018. aastal olid ka lavakunstikooli katsed. Robin langes viimases voorus välja ja läks Rakvere päästekomandosse asendusteenistusse. Töö seal andis motivatsiooni juurde tegeleda asjadega, mis teda huvitavad. Kasvatas ka eluisu. Mõnda aega töötas Robin Rakvere teatris, kus sai teha nii lava-, heli-, valgus- ja videotehniku tööd. Edasi viis tee Viljandi kultuuriakadeemiasse. Järgmisena avanes teatri Nuutrum uks.

Neli aastat teatriõpet on Robinile tummine kogemus. „Kui teatritööst võib väljastpoolt jääda ilus ja romantiline mulje, näitab kool, mis pingutust teater nõuab ning kui nõudlik see füüsiliselt ja mentaalselt on,“ lausub ta. Robini sõnul on tema õppejõud Katariina Unt, Tambet Tuisk, Elina Reinold, Ruslan Stepanov ja paljud teised sisukad inimesed, kellele ta on väga tänulik.

Õpetaja ja näitleja Elina Reinold meenutab, et Robin oli üliõpilasena õpetaja jaoks puhas rõõm. “Ta oli distsiplineeritud, aga mitte liialt. Ta oli püüdlik, aga mitte liialt. Ta oli tähelepanelik ja seda vägagi. Lisaks alati abivalmis ja sõbralik. Temas oli südikust, kannatlikkust, loomingulisust, isikupära ja julget pealehakkamist,” iseloomustab Elina, kes usub, et Robinil on ees ilus ja tegus karjäär.

„Meie 15. lend oli kokkuhoidev kursus. Leppisime kohe algul kokku, et ei jäta üksteist üksinda, sest ainult kursusekaaslased saavad täielikult mõista ja tuge pakkuda,“ märgib Robin. „Natuke sai jama korraldatud, aga palju selleks kooli kõrvalt aega ei jäänud. Korraldasime meeliülendavaid ja -kaotavaid pidusid, ujusime keelatud kohtades, tegime nooruslikke ettevõtmisi, mida seaduse järgi võiks avaliku korra rikkumiseks pidada,“ meenutab Robin. Noor näitleja nendib, et kool muutis ta aktiivseks.

Esimene roll, mille kõrgharitud näitleja Robin sai, oli Priit Põldma lavastatud „Süütu“ teatris Nuutrum, mille esietendus oli Tapa raudteejaamas 7. juunil. Lugu räägib ingerisoomlasest tütarlapsest, kes on elu keerdkäikudega jõudnud Eestisse ning peab toime tulema sellega, mis oli, mis on ja mis tuleb. „Süütu“ mängimiseks on Robini sõnul Tapa raudteejaam parim koht. Raudteejaamas peatutakse, et edasi liikuda. Keegi ei jää sinna püsivalt. Tapa raudteejaama teeb eriliseks see, kuidas see on säilinud ja milline see seest on.

Nuutrumi juht Jaanus Nuutre kohtus Robiniga esmakordselt kui oli äsja lõpetanud lavakunstikooli ning teda kutsuti mängima Piibe teatri lavastusesse „Varjud“, kus mängis ka Robin. Juba toona nägi Jaanus Robinis potentsiaali olla looja. „Näen Robinis väga suurt potentsiaali olla tulevikus Eesti teatri ja miks mitte ka filmi üks peategelane,“ räägib Jaanus.

Pärast lavastust „Süütu“ hakkab Robin valmistuma septembri alguses algavateks proovideks Üllar Saaremäe käe all. Oktoobri lõpus jõuab Tallinnas Sakala 3 teatrimajas lavale „Härra Ibrahim ja Koraani õied“. Robinil on võimalus lava jagada Raivo E. Tammega. Sealt edasi lavastab noormees juba ise, detsembris esietendub koostöös Viimsi Artiumiga lastelavastus “Päkaplika".

Lavapartner Grete Jürgensoni meelest on Robin hoogne, vaimukas ja partnerina teiste jaoks olemas. Lavastuses „Süütu“ kohtusid nad laval esmakordselt. Eelnevalt olid aga töötanud mitu aastat koos Rakvere teatris. Grete näitlejana, Robin erinevates ametites. „Ma väga loodan, et kümne aasta pärast ei näe me Robinit mitte ainult laval, vaid saame vaadata ka tema lavastajatöid, performanseid, filme ja mistahes teoseid. Ta on noormees, kes alati näeb lahendusi, nii olmeasjades kui ka loomingut puudutavates küsimustes,“ lausub Grete. Tema sõnu näeb Robin takistustes võimalust ja see muudab tema töö näitlejana ja lavastajana külluslikuks ja erksaks.

Robini on nagu orav rattal. Tal on kalendris vähe päevi, kus ei ole mitte midagi kirjas. Tegeleb sellega, et tegevustest tühjasid päevi oleks rohkem. Neil päevadel ärkab ta mistahes kellaajal ja otsustab spontaanselt, mida teha tahab.

Vanaema on Robinile kunagi öelnud, et ta teeb kõike siira armastusega. Ennast peab Robin aktiivseks ja liiga palju kohustusi vastuvõtvaks ning tõdeb, et see võib mõnikord talle ka kahju teha. „Nii hea kui halva korral proovin alati edasi liikuda. Nagu Kunda jõgi lapsepõlvest, mis ei jää kunagi seisma, kogu aeg tuleb uus vesi peale. Vahet pole, kuidas praegu läheb, jõgi voolab ikka edasi. Nii püüan ka mina jõest õppust võtta,“ lausub Robin.

„Minu praegune elu on selline tänu kallitele ja headele inimestele mu ümber, minu kogukonnale. Tunnen, et ma pole kunagi üksi. Oma kunstiga soovin jagada inimestele hoitust, küsimusi ja armastust. Loodan, et mul ei kao kunagi huvi liikuda edasi ja vajadus küsimusi küsida. Et kõigil, mis ma teen, säiliks edasiviiv mõte. Et olemisel säiliks mõte. Kõik muu on juba lisaväärtus,“ sõnab Robin.