Kaarma-Tagaküla poiss Indrek Rohtmets nakatas pere reisipisikuga

End maapoisiks pidaval ja juulis 72. sünnipäeva tähistaval mehel on kuhjaga ilusaid mälestusi Lääne-Virumaal elatud aegadest, rännakutest maailmas ning raamatutest, mis ta sulest ilmunud.

Indrek oli suuresti ema ja vanema kasvatada. Isa oli tal Saksa sõjaväes ja hiljem vangis ning seejärel hakkas nii-öelda poolepäeva metsavennaks. Olid ajad, mil kaebamine oli väga sagedane ning Indreku sõnul oli Rakvere NKVDs terve kuhi kaebekirju, milles pandi tema isale süüks kõikvõimalikke verepatte. Isa kolis igaks juhuks mujale ning nõnda läksid tema vanemate eluteed lahku.

„Minu õpetamise ja kasvatamise eest hoolitses suuresti vanaema, kelle noorus möödus tsaariajal. See õpetus seisnes möödunud aegadest lugude rääkimises. Kui ta meenutas nn Eesti aega, siis ütles iga kord: „Poiss, vaata, et sa seda koolis ei räägi!“ Mäletan, et koolis tehti pioneeriks astumise propagandat. Tulin õhinal koju, aga vanaema ütles, et ärgu ma pioneeriks hakaku. Olin siis solvunud ja loomulikult ei taibanud, milles asi,“ meenutab Indrek.

Ta peab end virulaseks. Kasvas Kaarna-Tagaküla metsade ääres. Koolitee oli ligi kolm kilomeetrit, mis võeti ette nii jala kui jalgrattal. Ebavere imelisi siluette meenutab mees tänini. Indrek on läbinisti loodusmees, kuid talle ei meenu ühtegi õpetajat, kes oleks ta looduse tundmaõppimisel suunanud ja aidanud. Selles osas peab ta end täielikuks autodidaktiks ja on trüginud edasi läbi lõputute vigade ja eksimiste. Hiljem ülikoolis oli tema kursusel mitmeid, kes olid Tallinnas või Tartus loodusmajades ning Indrek vaatas neid kadedusega.

Indrek asutas Väike-Maarja keskkoolis loodussõprade ringi, kuhu kuulus veel kaks poissi. Ühega neist õppis ta hiljem ülikoolis koos bioloogiat. Loodussõprade ringi üks tolleaegseid tähtprojekte oli auto alla jäänud jänesest topise tegemine. Ta meenutab, et jooksis poistega vahetundide ajal igal võimalusel jänesesse formaliini süstima.

Kusagil 12-aastaselt sai ta juhuse läbi endale taime-ja linnumääraja. Loomulikult määras ta algatuseks kõik taimed ja linnud valesti, aga tegi seda suure õhinaga. Kooliajal oli Indrek pigem vaikne ja tolleaegse sõbraga omaette. Juba siis huvitus ta kaugetest eksootilistest maadest. Näiteks kaheksa esimest aastat õppis koos Raul Rebasega. Väike-Maarjas elas Indrek keskkooli lõpuni. Ülikooli läks ta loomulikult bioloogiat õppima. Üksvahe kujutas isegi ette, et temast saab teadlane. Praegu mõtleb ta: „ Õnneks mitte!“.

„Ja see ajakirjanduse asi on üks paras epopöa. Sattusin noorest peast juhuse läbi tööle Eesti televisiooni operaatoriks. See oli tõeline elukool. Sain seal telemajas üle ka oma loomupärasest soovist varjus olla,“ meenutab Indrek. „Ja teine asi, mida ma takkajärgi hindan, oli see, et pidevalt tuli vastutust võtta,“ lisab ta.

Tolleaegne teletöö oli muidugi midagi muud kui tänane. Kaamerad olid suured ja kohmakad. Otse eetris nelja kaamera taga olles, mil kogu Eesti vaatab otsesaatena Aktuaalset kaamerat, vigu teha ei tohi. Teised operaatorid olid mingil muul objektil ja õpipoiss kargas stuudios nagu orav, meenutab Indrek.

Seal telemajas kuulis Indrek, et on korraldatud konkurss ajakirja Horisont bioloogiatoimetaja kohale. Ka tema läks konkureerima ning mäletab, et nimekirjas olid ka Peeter Ernits ja Hendrik Relve. Nemad aga ühtäkki loobusid ning nii saigi Indrekust ajakirja Horisont bioloogiatoimetaja. Elumuutus oli kardinaalne. Ta tegi kaastöid mitmele poole, sh. Soome väljaannetele. Mitmeid aastaid oli Indrek ka MTÜ Loodusajakiri vastutav toimetaja. MTÜ kirjastas ajakirju Horisont, Eesti Loodus, Eesti Mets, Loodussõber ning Looduse Raamatukogu. Täna paraku kaks viimast enam ei ilmu.

Eesti Looduse peatoimetaja Toomas Kukk teab Indrekut Horisondi aegadest, kuid sagedamini hakkasid mehed omavahel suhtlema 2001. aasta lõpul. Ta peab Indrekut intelligentseks ja taktitundeliseks ning võrreldes endaga palju rahumeelsemaks. „Meil on ka väga oluline erinevus - ma ei käi välismaal, kui Soome-Ugri ja Läti välja arvata. Ma ei kavatse ka kunagi Aafrikasse minna. Indrek on saanud oma looduse- ja rännakuhuvi looduskirjandusest „Maailm ja mõnda“ sarjaraamatutest. Siiski oleme korduvalt Vilsandil taimi vaadelnud,“ sõnab Toomas. Vahel on need kaks meest koos olles lihtsalt vaikivad, mis on Toomase sõnul mõnikord kõnekam ja vajalikum. Jututeemadest pole neil aga senini puudust olnud.

Eestis ilmub reisiraamatuid päris palju ja neid ka loetakse. Indrek sai Go Traveli auhinna ilmunud rotiraamatule „Üks rott läks rändama“. See oli talle meeldiv üllatus. Ta arvab, et ehk paistis kirjutis sellega silma, et raamatus oli tema alter ego rändrott Krõssu. Jutustajaks oli rott, kes tutvustas seal maailma taimi ja loomi. Indrek tunnistab, et talle endale valmistas selline rollivahetus päris suurt rõõmu. Mees ise on suur reisiraamatute lugeja ning loeb ka palju ilukirjandust. Ta on tõlkinud ümmarguselt 40 raamatut ning pälvinud Eesti Kirjanike Liidu tõlkepreemia nominatsiooni raamatuga „ Maailma mõõtmine“, mis räägib ühest Indreku möödunud aegade lemmik loodus- ja maadeuurijast Alexander von Humboldtist.

Sarnaselt lugemisega on Indrekut juba noorusest köitnud fotograafia. Kaheksanda klassi poisina lunis ta endale fotoaparaati ja saigi peegelkaamera „Zenit E“. Sellest ajast saadik on mees pildistanud ja hakkas pilte avaldama Horisonti tööle asudes. Hiljem meeldis talle enda raamatuid ise oma piltidega illustreerida. Näiteks on tema tehtud fotod raamatutes „ Kultuurilooline Eestimaa“, „101 looduspaika“, „Üks rott läks rändama“ ja „Kahekesi kõnnumaal“. Indrek mainib, et pildistamine õpetab vaatama ja märkama ning mõistma mis asi on valgus looduses. Videoid on ta koos abikaasa Mariaga teinud Eesti TV saatesarja „Osoon“ tarbeks. Eetris on olnud nende lood Aafrikast ja Põhja- ning Lõuna-Ameerikast.

Indrek armastab reisida nii kodumaal, kui ka eksootilistes paikades. „Kultuuriloolise Eestimaa“ tegemiseks sõitis ta mitmel aastal kogu Eestis ringi, pildistas ja vaatas. Ta sõnab, et mida rohkem kodumaal ringi liigud, seda keerulisemaks läheb mingite edetabelite tegemine. Võluvaid paikasid on Eestis palju ja loodus- ning kultuurilugu seostada on põnev.

Indrekule meeldivad suured rabad. Näiteks Alutagusel käib nii suvel kui talvel. Tugev seos on ka Vilsandi saarega ja ka seal võib meest leida sageli. Ta tunnistab, et suvi pole suvi, kui ta pole käinud Setomaal. Koduümbrusest on talle kõige armsamad Äntu järved.

Rännumees on reisinud väga palju eksootilistes paikades. Koos abikaasa Mariaga, kes on omanimelise advokaadibüroo juhtivpartner, on läbitud kümned ja kümned rahvuspargid. „Rahvuspargid hakkavad Aafrikas üha rohkem ja rohkem muutuma Noa laevaks, viimasteks pelgupaikadeks paljudele loomadele. Ma ei arva, et ohtunne on üle paisutatud. Loodusressursside kahanemine, ebamõistlik majandamine ja rahvastiku piiramatu kasv mõjutavad meid kõiki. Minu jaoks personaalselt on väga suur oht ka loodusliku mitmekesisuse kahanemine,“ muretseb loodusemees.

„Kahekesi kõnnumaal“ on ligemale kümnekordse Aafrika reisimise tulemus. Koos abikaasaga on ligemale aasta oma elust seal viibitud. Valdavalt üüriti auto ja sõideti omapäi ringi. Abikaasad on koos käinud Ugandas, Tansaanias, Rwandas, Sambias, Namiibias, Botswanas ja Lõuna-Aafrika Vabariigis. Kaasadel on kombeks reisidel päevikut pidada ja raamat sel moel sündiski. Nad mõtlesid, et raamatule võiks kasuks tulla kui kumbki autor kirjutab seda, mis temale silma jäi. Seda tehti omas stiilis ja nii see eelpoolmainitu Kõnnumaa raamat välja tuligi.

Indreku ja Maria lemmikkohaks on Botswana, Kesk-Kalahari kaitseala. Ugandas on aga võluvaks reisisihiks alati olnud Queen Elizabeth’i rahvuspargis asuv Kazinga kanal, kus on suurepärane linde vaadelda. Lõuna-Ameerikas said nad vaimustava retke Equadoris Mindo pilvemetsas. Põnev oli ka viibida Frankandi saarel otse mitut liiki pingviinide keskel. Reisisihiks on kaasadel olnud alati mingi konkreetne maa.

Kirjastuse Varrak peatoimetaja ja kirjandusfestivali korraldaja Krista Kaer tunneb Indrekut juba üle poole sajandi, ülikooli ajast. Ta mainib, et paljude ülikoolikaaslastega pole sõprus säilinud, kuid Indrekuga on ta üsna tihti kokku saanud. Pärimisele, mis neid seob, saan vastuseks: „Võibolla uudishimu ja huvi maailma asjade, kirjanduse ja looduse vastu. Ja meile mõlemale meeldib aeg-ajalt mõnusalt juttu ajada. Indrek on tore, tark ja sõbralik inimene, kui vaja, siis suure süvenemisvõimega. Kui ta tõlkima hakkas, võttis ta asja väga tõsiselt ja on tänaseks päevaks väga heaks tõlkijaks saanud. Tema reisijutte olen ma kõigepealt kuulnud jutustatuna ja alles hiljem lugenud. Ja see, kuidas ta neid jutustas, ei jätnud mingit kahtlust, et need on ka raamatus sama huvitavad.“

Indrek käib aeg-ajalt ka rahvale oma raamatutest rääkima ning loodab, et mingi aeg jõuab ka Väike-Maarjasse. Lapsi on Marial ja Indrekul kahe peale neli ja lapselapsi viis, kusjuures kõik poisid. Maria tütar Eva on advokaat ja filmirežissöör, poeg Karl jurist, Helen-Rohtmets-Aasa aga ajakirja Tuna peatoimetaja ning Liis Ehrmiger TÜ Kliinikumi Lastefondi koostöö ja kommunikatsioonijuht. Lapsed on saanud vanemailt ka reisimispisiku. Kaasad ei ole tegelenud laste kindlakäelise suunamisega. Pigem on nad lähedased sõbrad.