Myraka ettevõtlusblogi: viie milli eest vaba aega, palun!

Suure Mi toitlustusäri tänavuse hooaja kalender on koos, retseptid on koos, kaarik on stardi- ja mina laskevalmis, kirjutab Äripäeva toitlustusettevõtjast kolumnist Üllar „Myrakas“ Priks, kes seekordses postituses pajatab ajast, rahast ja elutööst.

Mu lapsepõlveaegsed elamistingimused olid viisakalt väljendudes askeetlikud. Elasime neljakesi ühetoalises korteris, mille laienduseks olid kardinaga pooleks jagatud ühisköök ja otsekukkumisega peldik. Et argipäevadesse pisut glamuuri ja luksust lisada, kaevas isa sapöörilabidaga köögi põranda alla pisikese keldri, mille ema omakorda juba järgmise sügise lõppedes hoidiseid täis vaaritas.

Ma ei mäleta, et oleksin ennast kodus kuidagi õnnetuna tundnud ning toona veel täies elujõus ema ja isagi paistsid nii oleviku kui tuleviku suhtes pigem optimistlikud olevat. Nojah, talvisel varahommikul härmas potile istuda ja nõudepesu järel solgiämbriga õue kaugemasse otsa loivata polnud just aadellik väljavaade, aga kedagi selle üle valjuhäälselt kurtvat mulle ka ei meenu.

Vastupidi – kui isa ühel heal päeval paari töömehega labidad pihku haaras ja nädalase kraavikühveldamise järel meile vee ja kanalisatsiooni tekitas, käis vanaema porisedes ringi ja seletas: “No kas peab kõigi nende moodsate hullustega kaasa minema ...”

Seltsimees Brežnevi matused

Nüüd, aastakümneid hiljem, elavad mu vanemad oma kätega ehitatud eramajas. Selle ümber on lokkav puuvilja- ja marjaaed ning hommikukohvi kõrvale pakuvad emale-isale meelelahutust köögiakna taga kädistavad linnud ja eemalt põllult kahtlustades piiluvad kitsed. Elu nagu muinasjutus. Mis vist kõige tähtsam – see idüll annab neile põhjuse rahulikult ohata ning möönda: “Tasus ikka rapsimist!”

Üllar Priks, sõpradele-tuttavatele Myrakas, on kirjanik, kolumnist, muusik ja kirglik kokk. Tätoveeritud tsiklist, kes on kirjutanud lasteraamatu. Ja nüüd ka toitlustusettevõtja, kes hoiab Äripäeva ja Lääne-Virumaa Uudiste lugejaid kursis, kuidas läheb tema osaühingul Suur M.

Eelmises sissekandes intervjueeris Myrakas oma töötajaid – sõpru, kellega mullu toiduvankrit veeti.

Lõppeks on tegemist ühe kahtlemata eepilise elutööga, mille väärtust pole õigust hinnata kellelgi muul kui asjaosalistel endil. Aga kuna ma olen samuti osa sellest elutööst, siis oma mälestusi võib ju ikka jagada. Näiteks meenub esimese hooga kohe toosama isa kaevatud kelder. Sellesse pääsemiseks tuli üles tõmmata luuk ning toetada see vastu elutoa ust.

Ühel õnnetul korral unustas paps ülejäänud pereliikmeid oma sukeldumisest teavitada ning naasis pärast pahaendelist kolksatust maapinnale lisaks kolmeliitrisele purgile vekitud õuntele ka potisiniste silmaümbrustega. Ja veel: kuigi meie tuba polnud palju suurem koerakuudist, mahtus sinna tordi ja konjaki saatel seltsimees Brežnevi matustele kaasa elama kogu kohaliku kodutarvete kaupluse kollektiiv.

Kitsikust olen oma hilisemas elus tundnud küll ja veel, aga tänu tugevale baastreeningule on iga rahaline tagasilöök olnud justkui uus pulk redelil, mis sammukese võrra auguservale ligemale aitab.

Kas tahad alati teada, kui Lääne-Virumaa Uudistes sel teemal kirjutatakse? Kasuta Minu Lääne-Virumaa funktsiooni ja vali märksõnad, mida oma personaalses uudiskirjas näha tahad.