Telo talu omanikud Elo ja Terry on tragöödiast toibunud ja Inglismaale tagasi kolimisele ei mõtle

Autor: Rahel Lepp • 28. mai 2023
Jaga lugu
2020. aasta lõpus kolisid Elo ja Terry Inglismaalt Lääne-Virumaale ja hakkasid talupidajateks. Kaks kuud pärast kolimist tabas aga talu linnugripp ja kõik linnud tuli hukata. Mai on Lääne-Virumaa Uudiste sünnipäevakuu ja sel puhul teeme kuu jooksul juttu "eakaaslastega" ning uurime, kuidas neil see aeg möödunud on.
Autor: Rahel Lepp

Kunda külje all Paaskülas asub OÜ Telo Talu, kus tegutsevad Elo (35) ja Terry Knight (48) koos kolme pojaga, seltsiks 600-700 sulelist, 44 lammast ja 4 hobust. Kuidas Inglismaal elanud ja (üle)töötanud abielupaar mehe algatusel naise kodumaale sattus ja kuidas on nende esimesed kaks aastat siin möödunud, on raamatut väärt lugu.

Aastal 2009 õppis Põlvamaalt pärit Elo Säreveres hobumajandust, kui toimus saatuslik kohtumine Terryga. „Kolisin üsna pea koos oma nelja-aastase pojaga Inglismaale ja tegin õpingute osas täpse plaani, kuidas ma praktika Inglismaal läbi viin ja eksamid Eestis ära toimetan,“ meenutas Elo. Tollal õpetatav hobumajandus oli mitmekülgne eriala, kus tuli omandada muu hulgas ka hobuse ratsastamise ja ratsatreeneri oskused. Õnnetu kukkumine kahe ja poole meetri kõrguselt tõmbas aga Elo hoolikalt tehtud plaanidele kriipsu peale, sest murtud sabaluu ei lubanud hobusesõbral aastaid sadulasse istuda.

„Otsustasime siis aega praktiliselt kasutada ja saime lapse,“ muigas Elo, kuidas juhtus, et ta 2010. aastal Inglismaal paikseks jäi. Peale kolme aastat koduperenaise-elu läks naine tööle päikesepaneelidega tegelevasse ettevõttesse, kus sõi nii administaatori, logistiku kui töödejuhataja leiba.....kuni ületöötamise tõttu tervis üles ütles. Erinevate uuringute järel selgus lõpuks, et tervisehädade põhjustajaks oli liigne stress. Palju rohkem hõlpu ei toonud ka Elo järgmine töökoht kohalikus omavalitsuses projektijuhina, kuid nüüd oskas ta end veidi rohkem hoida.

Ometi käis kodune elu sellist rada, kus perega koos olla õieti ei saadudki. „Meil oli kena aiaga maja Rochfordi linnakeses Essexis, aga Terry läks tööle hommikul enne kui mina ärkasin, saatsin lapsed kooli ja kui õhtul töölt jõudsin, siis lapsed juba magasid ja Terry oli kohe magama minemas,“ meenutas Elo. Laupäeval tuli teha suur toidupoetiir ja pühapäev kulus koristamisele. Selles rütmis möödusid aastad. „Kui me enam tuttavatelt sünnipäevade- ja pulmakutseidki ei saanud, sest töökoormuse tõttu olime neist võõrdunud, saime aru, et nii enam edasi minna ei saa,“ sõnas Elo.

Kõrvalepõikena tuleb mainida, et paar aastat enne siiakolimist oli pere ostnud „põrsa kotis“ ehk selle sama talu, kus nad praegu elavad. „Mõte osta Eestisse mingi pisike elamine, et oleks siin käies, kus olla, tuli Terry’lt,“ ütles Elo, kes saatis oma ema talukohta üle vaatama, kui sõrm kinnisvarakuulutustel Telo talu peal pidama jäi. Ise said nad pilgu talule heita alles hetk enne notarisse ostu-müügi tehingule alla kirjutama minekut. „Tegelikult oli siin džungel, aga tunne oli õige,“ ütles naine. Maja ehitati elamiskõlbulikuks ja maja ümbrus raiuti ka välja, osalt ise, osalt Inglismaalt töid juhtides. „Mingit plaani päriselt siia jääda meil ei olnud,“ muigasid kaasad nüüd.

2020. aasta suve lõpus, vahetult peale Eestist tagasipöördumist teatas Terry üsna ootamatult Elole: mis oleks, kui paneks maja müüki ja koliks Eestisse? „Meil on nii jagatud, et Terry mõtleb ja mina tegelen asjaga,“ täpsustas Elo naerdes. Kui ta oli kaasat usutlenud, kas too oma soovis ikka kindel on, pani Elo kodu müük ja leidis kahe nädalaga ostja. Müük küll veel teoks ei saanud, sest Inglismaal on Elo sõnul nii, et mida kallim maja, seda pikem „ostukett“. See tähendab, et keegi ei osta enne uut maja, kui oma majale on ostja leitud, ja iga lüli vahel on pangad. „Meie maja müügiketis oli kuus või seitse müüjat,“ teadis Elo.

Seepärast võtabki maja lõpik müümine aega isegi pool aastat. Elo ja Terry lõpuni ootama jääda ei mallanudki, vaid kibelesid juba Eestisse. „Uskusin, et kõik läheb hästi ja jätsin ühe kimbu võtmeid maaklerile ja teise postkasti,“ meenutas Elo. Elavalt tuletasid nad meelde viimast õhtut oma tühjas majas. „Sõime põrandal hiina toitu ja magasime mattidel, koera olime juba varem cargoga Eesti poole teele pannud,“ sõnas naine. Muide, ta ostis cargo pileti Eestisse ka oma Inglismaa aias elanud kolmele mesitarule, aga kahjuks ei elanud mesilinnud reisi üle.

Uus algus ja proovikivi

Eestisse saabus perekond 2020. aasta lõpus. Talu osas oli perel kindel plaan – saada käima isemajandav talu, kus on natuke kõike. „Nii on küll rohkem jooksmist, aga vähem riske,“ teab Elo. Juba kaks nädalat hiljem toodi kohale 90 lindu – kanad, pardid, haned, kalkunid ja uudislindudena mõned pärlkanad. „Kalkunid olid Terry lemmikud,“ märkis Elo. Just nimelt „olid“, sest vaevalt kaks kuud peale alustamist tabas talu linnugripp, mis lõppes kõikide lindude hukkamisega.

„Arvatavasti said pardid linnugripi sinikaelpartidelt, kellega ühist veesilma kasutati, ja tõid selle siis lauta teistele,“ teadis Elo arvatavat põhjust, miks selline tragöödia aset leidis. Mõned linnud surid ise, ülejäänud tuli hukata. Hirmus löök aga värskeid talupidajaid suurlinna tagasi ei ajanud. „Teadsime kohe, et kui hingehaavad on paranenud ja veterinaaramet loa annab, võtame jälle linnud,“ kinnitas Elo.

Haavasid aitasid parandada viis utte ja viis lutitallekest, kes varsti tallu toodi ja lindude lauta asustati. Ehkki veterinaaramet andis loa samades ruumides linde pidada aasta pärast, ehitati sulelistele kindluse mõttes hoopis uus maja. Et vähendada tragöödia kordumist ja linnugripi riske veelgi, jäeti teisel katsel võtmata haned-pardid.

„Villased naised“

Lambad, keda esiti polnud üldse plaaniski võtta, on Terry erihuvi. „Woolen women ehk Terry villased naised,“ naeris Elo, kes ise sekkub lambapidamisse siis, kui on tarvis abi villapallide ravimisel või poegimisel, kus saab omal ajal Säreveres õpitud oskused mängu panna. Elol pole ka aega ülearu, sest poolteist aastat tagasi sündis perre kolmas poeg, kes siiamaani ikka rohkem ema lähedust nõudnud.

Kui Terry hüüab:"Come on, girls!", tormavad kõik lambad tema juurde.
Autor: Rahel Lepp

Omaette vaatemäng on Elogi jaoks see, kui Terry tuleb igal õhtul mööda kitsast ja käänulist, kahelt poolt kiviaia ja puudega palistatud karjateed lammastega – keda tänaseks on juba üle 40 – koju. „Terry tuleb ees ja kõik lambad järel,“ kirjeldas ta. Nende lambad ei jää ka suvel ööseks karjamaale, esiteks huntide pärast ja teiseks, et mitte kaotada sidet, mis neil peremehega tekkinud on.

Vill, mis lammaste seljast pügatakse, kasutatakse ära permapeenardel. Nimelt ei ole siin majapidamises permapeenrad mingi jupike aiamaad eksperimenteerimiseks, vaid kogu aiamaa ongi permaaed. Kõige-kõige lihtsamini öeldes tähendab see, et midagi ei võeta ära, vaid pannakse juurde. Seetõttu on permaaia muld viljakas, kus maha laotatud lambavill aitab emakesel maal niiskust hoida.

1+1+1+1

Talu uusimad asukad on hobused. Nagu ka lambaid, ei olnud perel mingit plaani tallu kabjalisi tuua. „Ütlesin Terryle, et ma lähen ainult vaatan ühte hobust, ega ma meile koju küll ei osta,“ naeris Elo, kui möödunud aasta novembrikuud meenutas. Teisel korral mindi juba kahekesi. Ainult vaatama. Iseenesest mõista toodi suurt kasvu imekaunis kõrb mära koju, aga kuna hobune on karjaloom, osteti märale seltsiks kaasa ka üks 15-aastane ruun.

„Kui ma aga märaga ratsutama läksin, jäi ruun jälle üksi ja elas seda väga raskelt üle, seega oli talle ikkagi seltsilist tarvis,“ rääkis Elo. Pealegi tahtis ka Terry ratsutada. Nii leiti Läänemaalt teinegi mära.

„Aga kui me kahekesi koos ratsutama tahame minna, siis on ruunal jällegi seltsi tarvis, ja nii võtsime neljandaks ühe väikest kasvu hobuse, seekord küll enda juurde üüriliseks, kes tuli meile pensionipõlve pidama,“ võttis Elo kokku, kuidas neil õnnestus vastupidiselt plaanidele vähem kui poole aastaga koppel nelja ilusa hobusega asustada.

Maa seest leitud hobuse pealuu riputati õue, kus ka külalised seda näha saavad.
Autor: Rahel Lepp

Et hobused selle paigaga kokku kuuluvad, räägib ka aia tagant kaevamistööde käigus leitud hobuse pealuu, mille perenaine ära puhastas ja maja äärde käsiadra külge riputas. „Küllap oli tegu selle talu loomaga, kes aia taha maeti,“ oletas Elo. “Võib jääda mulje, justkui tegutseksime siin uisapäisa, ja ehk osalt see nii ongi, aga teisalt usaldame oma sisetunnet ning see pole meid seni alt vedanud,“ lisas naine.

Värvilised munad

Linnupidamise teisel katsel toodi uude lauta 200 munakana tibu. Peale tavaliste kanade on ka kalkunid, kelle munad on õrnema maitsega, ja pärlkanad, kelle väikesed munad sobivad tarbimiseks ka munaallergikutele. Tänaseks on laudas sulelisi 600-700 ringis.

„Tibusid oleme juurde toonud, aga ka ise aretanud ja inkubeerinud,“ rääkis Elo, kes otsib sel moel huvitavaid munade värve. Riiulis leidub oliivrohelisi, roosasid, lillasid ja isegi täpilisi. „Me ei rista neid teadlikult, aga haume valitult ja loodame, et sealt tuleb midagi huvitavat,“ sõnas ta, viidates muna värvile. Kes muneb rohelisi mune, sellelt tulevad alati rohelised, kes on roosadele spetsialiseerunud, see muneb ainult roosasid mune, tutvustas Elo munade maailma.

Noorimad munakanade tibud koorusid inkubaatoris.
Autor: Rahel Lepp

Kõige parem munatootlikkus on noortel kanadel kuni esimese sulgimiseni. Sulgimise ajal kana ei mune ja seejärel munatootlikkus väheneb umbes 80%ni. „Paljud munakanade pidajad peavadki kanu ainult esimese sulgimiseni, meie peame ikka kauem,“ ei pea Elo oma kanu muiduleivasööjateks. Hiljem müüakse endised esimunejad teise ringi kanadena maha, kusjuures paljudele leitakse võimalus minna vanaduspõlve pidama lemmiku staatusesse.

Munad müüakse püsiklientidele, kellele Elo ise väärt kraami kohale viib. „Palju on ettevõtteid, kus töötajad korraga tellivad ja viin restid-karbid töö juurde,“ rääkis Elo. Vahel tullakse ka koju küsima. Kätte ei jää toodang kunagi, küll aga on olnud nädalapikkune munajärjekord, mis nõudis pererahvalt iga päev rehkendamist, mis päeval kui palju mune tulemas on ja kellele kuna neid müüa saab.

Epiloog

Paar päeva tagasi sai püsti suur kasvuhoone, ka kana- ja lambakarja on plaanis suurendada. Ja kõik sai alguse mõttest soetada Eestisse mingi „pisike elamine, ei midagi suurt“. Nüüd ajab see pererahvast ennastki muigama.

Inglismaale tagasimineku mõtteid pole peas enam kellelgi.

Kas tahad alati teada, kui Lääne-Virumaa Uudistes sel teemal kirjutatakse? Kasuta Minu Lääne-Virumaa funktsiooni ja vali märksõnad, mida oma personaalses uudiskirjas näha tahad.

Vaata veel

Liitu uudiskirjaga ja oledki kursis, mis Lääne-Virumaal toimub

Jaga meiega huvitavat infot!