Roela sai apteegi mitme õnneliku juhuse tõttu

Kõik kolm on töötanud ka linnaapteegis ja tunnistasid, et maal on suhtumine apteekrisse hoopis teistsugune ning maainimestega töötamine on lust. Näiteks linnas juhtub seda, et oma paha tuju valatakse apteekri peal välja. “Meid kõiki on kliendid algusaegadel suutnud nutma ajada,” tunnistasid Roela apteekrid.

Miks valis noor inimene proviisori eriala, kui kogu maailm on ees lahti ja prestiižikas arsti eriala lausa samas teaduskonnas? Anu raputas kindlalt pead. “Ehkki meile sattus tõesti õppima mitmeid, kes olid arstiteaduskonnas joonealuseks jäänud ja lipsasid esimesel võimalusel ihaldatud erialale, siis mina arstiametit isegi ei kaalunud. Kuna bioloogia ja keemia mulle meeldisid, käis peast läbi geenitehnoloogia, aga kui lugesin proviisoriõppe kohta lähemalt, teadsin kohe, et see ongi minu eriala,” meenutas naine.

Kui kolm aastat sai täis teenitud, asutas Anu 2019. aastal oma ettevõtte, OÜ AL Medicam, ja avas Laagris päris oma apteegi.

Kuna naise tee viib sageli autoga Lääne-Virumaale sugulastele külla, tundis ta alati puudust ühest suuremast poest, mis tee peale jääks. Kui Roela Grossi pood hakkas ilmet võtma, hakkas naisel kuklas üks mõte helisema. Teadagi, mis mõte! “Helistasin Oleg Grossile ja küsisin, kuidas oleks, kui uude poodi tuleks ka apteek,” meenutas Anu. Gross oli kohe nõus, aga käsi veel lüüa ei saanud, sest suurem katsumus seisis ees – kust leida maale apteekrid? “Teadsin, et kui ma siia kahte töötajat ei leia, siis ma apteeki avada ei saa, sest ise olen igapäevaselt ametis Laagris,” rääkis Anu.

Lootusi kõrgele kruvimata pani ta töökuulutuse cv-keskuse portaali. Ja juhtuski ime! Ühendust võtsid kaks kandidaati, kes olid nii oma kogemustelt kui eelistustelt teineteist ideaalselt täiendavad.

Proviisor Viivi Lindma on põline Avinurme elanik, kes töötas Ida-Virumaal Ahtme apteegis. Mullu suvel algas pensionipõli ja naine ostis Roelasse korteri, et olla tütrele ja lapselastele lähemal. Kusjuures Roelasse korteri leidmine oli üsna pime õnn, sest suhteline lähedus Rakverele ja odavam kinnisvara on asula muutunud korteriostjate seas nõutud kohaks.

Veidi ka lähemalt Viivist ja Regle-Teelest.

Viivi astus Tartu ülikooli proviisoriks õppima 1978. aastal. Neiu mõtles ka arsti eriala peale, aga mitte pikalt. “Arst ei tohi eksida ja ma ei tahtnud eluaeg nii suurt vastutust kanda,” meenutas Viivi kunagist dilemmat.

Õpingud kestsid viis aastat, mille sisse mahtus ka praktikum Moskvas, millest on naisel väga toredad mälestused. “Üliõpilased sõitsid rongiga ees, õppejõud tulid lennukiga järele,” meenutas ta. Praktikum toimus vahetult peale olümpiamänge, nii et pribaltiki noored pandi elama olümpiakülla. “Ühes Moskva apteegis nägime elus esimest korda arvutit, mis oli nii suur nagu meie kaks lauda,” viitas Viivi naerdes Roela apteegi teeninduslaudadele. “Mida Eestis ei olnud, olid ka näiteks tohutu suured ravimtaimede istandused ja suured ravimitootmise firmad,” meenutas ta praktikal külastatud paiku.

Rakvere gümnaasiumi lõpetanud Regle-Teele sattus apteeki üsna kogemata. “Tahtsin tegelikult saada loomaarstiks,” tunnistas ta. Kuna ta lõpetas gümnaasiumi sel aastal, kui koroonapandeemiaga seotud eriolukorra tõttu ei olnud lõpueksamite tegemine kohustuslik ja kõrgkoolidesse astumisel olid teised alused, oli konkurents veterinaariasse tohutu suur ja Regle sisse ei saanud. “Tagavaraks oli mul tegelikult multimeedia eriala,” naeris Regle, kui seinast seina tema valikuvariandid oli.

Selguse huvides tuleb märkida, et sõnaga “apteeker” võib kutsuda kõiki apteegis töötavaiad erialatöötajaid, olenemata sellest, kas ta on kõrghariduse omandanud proviisor või rakendusliku kõrgharidusega farmatseut. Et apteegis töötades on sõbralikud ja abivalmid kolleegid garanteeritud, olenemata vanemate olijate haridustasemest, kinnitavad kõik kolm naist ühest suust.

“Mina alguses kartsin seda väga, kui õpingute ajal algasid praktikumid,” tunnistas kõige värskema kogemusega Regle. Kartus aga oli asjatu – kõik vanemad kolleegid olid abivalmis ja sõbralikud. “Apteekrid on üldse sarnased – heasüdamlikud, abivalmis inimesed,” sõnas Anu.

Sama ei saa aga öelda kõikide klientide kohta.

Laias laastus võib välja tuua linna- ja maa-apteegi kliendi. “Linnarahval on kiire, nad on enne juba põhjalikult guugeldanud ja apteekrilt küsivad nõu harva,” lõid naise keskmise linna-apteegi kliendi profiili. Paraku juhtub just linnas ka seda, et oma paha tuju valatakse apteekri peal välja. Tuleb ka ette, et öeldakse päris halvasti, näiteks kui ravimite tarneraskuste tõttu kliendil närv mustaks läheb.

Anul juhtub vahel, et pahane klient käsib kohe juhataja kutsuda. “Osutan siis oma nimesildile rinnas,” muigas naine. “Meid kõiki on kliendid algusaegadel suutnud nutma ajada,” tunnistasid kõik kolm. Ajaga suudetakse asja rahulikumalt võtta.

Maainimestega töötamine on aga lust, kinnitavad kõik kolm. Kas on põhjus selles, et maal saavad inimesed rohkem värsket õhku või on neil stressi vähem, võta sa kinni. “Kui linnas suhtutakse apteekrisse kui teenindajasse, siis maal oled sa kui teine arst,” rääkis Anu. Ja maainimene oskab olla tänulik.

Tänulikud on ka apteekrid, sest inimesi nõustades saavad nad teha seda, mida on õppinud. “Me ei käinud ju kõrgkoolis selleks, et kassast hind läbi lasta ja raha vastu võtta,” ütles Anu. Lisaks ravimiteadusele õpitakse päris põhjalikult ka haigusseisundeid, mistõttu on apteeker igati pädev vähemkeerukatel puhkudel õiget ravimit soovitama. Seega apteeki minnes jäta liigne tagasihoidlikkus ja küsi kõige kohta, mis muret teeb, sest just seda apteeker ootab!

“Sama põhjusel ei tasu kunagi tunda piinlikkust, kui apteeker on sind veerand tundi nõustanud, aga lahkud ilma ostuta,” lisas Anu. “Meie põhitöö ongi nõustamine, meie eesmärk on inimest aidata, mitte talle igal käigul tingimata midagi pähe määrida,” rõhutas apteegi juhataja. Vähemalt Anu apteekides on see nii. Kõikide suurte linnaapteekide kohta ei tea ta sama väita.

Juhtub ka, et klient saabub kindla ostusooviga, aga lahkub ilma asjata, sest apteeker on vestluse käigus selgitanud välja, et soovitud toode kas ei ole sobiv, ilmgingimata vajalik või on inimesel analoogne ravim kodus juba olemas. “Me ei taha, et inimesed asjata raha raiskaksid,” selgitas Anu lihtsalt.

Kui aastakümneid tagasi õnnestus tutvuse ja hea veenmisoskuse korral mõnelt apteekrilt ka retseptiravimeid, näiteks antibiootikume ilma retseptita välja meelitada, siis nüüd juba ammu enam mitte. Anul sellist kogemust polegi, keegi küsima ei ole tulnud. “Ravimiameti poolt on kontroll suur, lisaks programmidele tehakse endiselt ka füüsilisi kontrollreide apteekidesse,” rääkis juhataja.

Kui meie inimesed ei tule apteekrilt retseptiravimit alt leti küsima, siis suur probleem saabus koos ukraina sõjapõgenikega, kes ei saanud sugugi aru, miks peab “tühipalja” antibiootikumi või vererõhuravimi jaoks olema retsept.

Et apteeker ei ole kassiir, kes võimalikult palju kaupa kassast läbi piiksutab, sai eespool juba selgeks. Aga selgub, et neid kõiki või vähemalt enamikke, kirjeldavad veel mitmed kohati üllatavad ühised omadused. Arvatakse, et apteekrid on rahulikud ja aeglased inimesed, aga küllap on mõõdetud liigutused töökeskkonnas lihtsalt vajalikud ja olude sunnil omandatud.

“Apteekrid on aktiivsed ja särtsakad inimesed, alati on nad kas kontserdilt tulnud, matkale minemas, reisi planeerimas,” avaldas tõe Viivi, kes armastab ühtviisi käia nii kontsertidel, teatris kui jalgrattaga looduses rännata.

“Minul kulub praegu suurem osa ajast küll majaehitusele, aga tegelikult võib mind ükskõik kuhu ükskõik mida tegema kutsuda – ma olen alati kaasa löömas!” naeris Regle-Teele. Näiteks meeldib talle mootorrattaga sõita, ka fotograafiale on ta sõrme andnud.

Anu on kolmest naisest praegu ainus, kel kodus väiksed lapsed, mistõttu hobide jaoks jääb aega pisut vähem. Aga ainult pisut. Tüüpilise apteekri geen veab tedagi loodusesse ja spordiradadele. “Suusatamine, mäesuusatamine, igasuvine roheliste rattaretk,” loetles naine. Lisaks iganädalane koorilaul Wannamoisa segakooris ja karmoškaõpingud, millega ta kevadel Eesti Rahvakultuuri Keskuses algust tegi.

Kuu aega avatud olnud Roela apteegis on juba omad kunded, kes astuvad nädalas korra läbi, ja kui rohud ostetud, ajavad pool tunnikest juttu. “Räägitakse kõigest – kuidas lastel läheb, mis vahepeal tehtud on,” kirjeldas Regle, kes ainsa täiskohaga apteekrina on kohal esmaspäevast reedeni.

Detsembrikuu oli apteegi avamiseks hea kuu, sest see on aeg, mil inimesed kasutavad ära täiendava ravimisoodustuse ja retseptiravimeid ostetakse mõnevõrra rohkem. “Tubli läbimüügiga esimene kuu annab edasiminekuks hea hoo sisse,” kinnitas Anu.

Küsimusele, mis teda maa-apteegi juures esimesel kuul kõige enam üllatas, sõnas ta, et ravimtaimede populaarsus. “Ostetakse nii puhtaid ravimtaimi kui taimesegusid, ja palju!” tõi Regle-Teele välja suurima üllataja.

Kõigil Anu apteekidel on Benu silt. “Oleme Benu ketiga seotud koostöölepingu kaudu, mis tähendab, et kasutame nende märki ja same pakkuda Benu sooduskampaaniaid, samas pole meie tegevus piiratud. Seetõttu saame pakkuda laiemat tootevalikut ja tooteid, mida teistest apteekidest võib-olla ei leiagi” selgitas Anu. Ka toodete hinnad ei ole kõrgemalt poolt ette kirjutatud. “Siin maal proovime need hoida ikka nii madalad kui võimalik,” lisas ta.