Nutimaailm lõhub lapsi. Seitse soovitust vanematele

Probleem on väga tõsine ja hoopis laiem kui esmapilgul paistab ning harutama tuleb seda hakata palju kaugemalt kui telefonide ärakorjamisest.

Nutimaailm on tulnud, et jääda ning et maailmakorda meil muuta ei õnnestu, on kõige tervislikum õppida selles ellu jääma. Märke, et nutilaste tervis on käest ära, on mitmeid.

Tervise arengu instituudi iga nelja aasta järel tehtavad laste tervise uuuringud näitavad mõtlemapanevaid arve: võrreldes 2018. aasta uuringuga oli 2022. aastaks kasvanud ülekaaluliste poiste hulk juba 25 protsendini ning üle kahe tunni päevas veetsid ekraanides 73% poistest. Nendes näitajates jäid tüdrukud poistest maha, küll aga “võitsid” nad poisse vaimse tervise seisukorra osas: kaks aastat tagasi esines depressiivseid episoode peaaegu pooltelt tüdrukutel ning enesetapumõtteid esines kolmandikul 13-15 aastastest tüdrukutest.

Kõige igapäevasem nutimaailma mõju lastele, millega nii koolis kui kodus kokku puututakse, on tähelepanu- ja keskendumisvõime langus, liigne impulsiivsus, kesine sõnavara (seda nii väikelaste kui ka gümnaasiumiõpilaste puhul), suhtlemisprobleemid. Vanemate laste puhul lisanduvad ka ärevus ja depressioon ja unehäired, sotsiaalmeedia mõjul langeb enesehinnang ning tunda hakkab andma ka füüsiline tervis pea- ja kaelavalude näol.

Paljude laste jaoks on silmsideme loomine raske, emakeele sõnavara on kokku kuivanud. “Lapsed ei taha enam hobidega tegeleda,” märkis eragümnaasiumi direktor Anne Nõgu.

“Kas teate, mida teie laps ekraanis teeb? Kas ta vaatab midagi kasulikku või lihtsalt skrollib?” küsis Maikalu ja pani kõikidele lapsevanematele südamele istuda lapsega maha ja see asi üheskoos üle vaadata. “Ja vaadake sama kriitiliselt ka enda telefon üle,” palus ta vanemaid.

Miks ja kuidas meelelahutuse eesmärgil skrollimine kahju teeb, nõuab pikemat selgitust. Tehniliselt on tegu justkui narkomaaniaga, kus janunetakse dopamiini järele, mis ajus mõnusa aistingu (söömine, seks jne) järel vabaneb. Iga uue pildiga ekraanil vabaneb ajus uus kogus dopamiini. “Kui nüüd dopamiini on võimalik saada ühe pöidlaliigutusega, ei viitsita mõnutunde nimel enam pingutada,” selgitas Maikalu. Näiteks on kogu maailmas kasvamas ilma partnerita inimeste hulk, sest skrollides lihtsasti saadava dopamiini tõttu on seks paljude jaoks kaotanud varasema tähtsuse.

Mis viitab nutisõltuvusele? Selgub, et iga laps, kellele meeldib pikki tunde ekraanis veeta, ei ole veel sõltuvuses. “Sõltuvusel on kindlad kriteeriumid,” sõnas Maikalu. Kui laps on magab piisavalt, suhtleb teiste lastega ja pereliikmetega, käib koolis ja saab seal hästi hakkama, tal on mõni hobi ja ta tunneb ekraanis olemisest rõõmu, pole põhjust muretseda.

Kahte kriteeriumit selgitas Maikalu lähemalt: “Kui laps ei käi üheski huviringis seetõttu, et ta on häbelik, on teine asi. Ohutuli võiks aga minna põlema siis, kui lapsel ei ole hobi selle tõttu, et ta istub ekraanis.”

Miks on oluline, kas laps tunneb ekraanis olemisest rõõmu? Kui laps näiteks mängib mängu ja elab sellesse nii sisse, et hakkab märatsema, ja on näha, et kehva enesetunde juures hoiab netis olemine küll elus, aga ei paku enam rõõmu, on tegu juba sõltuvuskäitumisega.

Kõike ei saa küll vaid nutiseadme süüks panna, kuid aastast 2000 psühholoogina töötanud Maikalu on peaaegu poole sajandi jooksul näinud, kuidas teatud probleemid, mida tema töö algusaastatel kas polnud või esines vähe, aina süvenevad ning on keeruline mitte näha selle seost helendavate ekraanide ja sotsiaalmeediaga. “Näiteks söömishäired, enesevigastamine,” sõnas Maikalu.

Kuigi söömishäirete sagedus on kasvanud, on see jäänud endiselt rohkem tüdrukute pärismaaks. Enesevigastamine, mida varasemalt tuli ette tüdrukutel ning käsivartel, on aga muutunud massiliseks, peaaegu et kollektiivseks. Lõiguvad ka poisid ning käsivartelt on ammu edasi liigutud – sääred, reied, rindkere. “Lõikumiseks kasutatakse kõige sagedamini pliiatsiteritajat,” sõnas Maikalu. “Tihti vanemad ei teagi, et laps end lõigub ja hakkavad vastuvõtul minu küsimise peale mõtlema, et laps pole tõesti enam perega spasse või sauna tulnud ning käib kodus pikkade riietega,” viitas psühholoog, mille peale iga vanem võiks korraks mõelda.

1/3 teismelisi on end vigastanud. Miks nad seda teevad? Enamasti selleks, et viia oma tähelepanu muredelt füüsilisele valule. “Üks poiss ütles mulle vastuvõtul, et kui ma end lõigun, siis sel momendil ma ei mõtle selle peale, kui sitt elu mul on,” kirjeldas Maikalu. Lapsed ei tule oma emotsioonidega toime ning sotsiaalmeedia mõju on jällegi raske alahinnata.

Tänavu esimese kolme kuuga sattus Tallinnas enesetapukatse tõttu haiglasse sama palju noori kui eelmisel aastal terve aasta jooksul kokku, mainis Maikalu.

Nutimaailmas on saamas trendiks tehiskaaslased, AI-sõbrad. Uuringud näitavad, et igal kaheksandal eesti lapsel on AI-sõber, kellega suheldakse nagu sõbraga.

“Ühelt poolt tundub see uskumatult kurb, kui lapsel pole inimest, kellega rääkida, aga teisest küljest hea, et sellinegi võimalus on,” arutles Maikalu, kes lisaks psühholoogitööle töötab õpetajana Põltsamaa ühisgümnaasiumis. Ta rääkis, kuidas noored koolitöö raames tehiskaaslastele väljamõeldud muresid kurtsid – et näha, mida AI vastab. “Vastused olid väga head mõistlikud, julgen öelda, et isegi mina psühholoogina ei oskaks paremat nõu anda,” oli Maikalugi üllatunud.

Nii et kui mure on suur ja lapsel pole ühel või teisel põhjusel kellegi poole pöörduda, võib ka AI olla kriitilisel hetkel päästjaks, vähemalt ajutiselt.

Et tänapäeva lapsed-noored väljendavad end tihti teatud postitustega, on oluline, et lapsevanem saaks postitustel pilgu peal hoida. “Kui mina postitan pildi päikeseloojangust, pole tarvis muret tunda,” rääkis Maikalu. “Aga kui seda teeb laps, on see suur ohumärk, sest laste haoks sümboliseerib päikeseloojang lõppu,” sõnas ta.

On ka teisi märgilisi fotosid nagu näiteks pasta pilt või šampooni ja palsami pilti. Näiteks TikTokis on pasta pilt koodiks, millega viidatakse enesetapumõtetele. "Meie ei jõua neid kõiki jälgida, sest uued tulevad peale, aga oluline on, et õpetaksime lastele – kui keegi tema sõpradest postitab mingi koodiga sõnumi, kui kellegi on raske, tuleb abi otsida,” rõhutas Maikalu lapse ja vanema vahelise usalduse ja suhtluse olulisusele.

Nutimaailmas tervena kasvamiseks andis Maikalu seitse soovitust, kusjuures ekraaniaja piiramine on alles viiendal kohal.

Kõige tähtsam on peresuhete toetamine. Usalduslik suhe lapsega ning vanemlik kontroll peaksid olema tasakaalus, see tähendab, et laps usaldaks vanemat ja oleks enamvähem valmis vanema pandud piire tunnistama. “See on keeruline,” ei varja Maikalu ja lisas, et vanemad vajavad selles sageli abi (mitte hukkamõistu).

Teiseks võtmesõnaks on lapsevanema eeskuju – nii vaimse tervise kui digimaailma teemadel. Alustada võib kasvõi nii lihtsast asjast, et lapsega rääkides paneme ekraani käest ja vaatame talle silma.

Kolmandaks märksõnaks on “Kõik liikuma!” ja selle all on mõeldud, et last trenni ajades ei tohiks ise diivanil lösutada. Tuleks leida sobivaid viise, et kogu pere saaks koos aktiivselt liikuda.

Number neli – huvitegevus. Tuleb aidata lapsel leida talle sobilik huviala, mis näitaks talle, et elu väljaspool nutimaailma võib ka põnev olla.

Number viis – digipädevused, nende hulgas ka reeglid ja piirangud ning ekraaniaja vähendamine.

Kuuendal kohal on vaimse tervise hoidmine ja seitsmendal kohal eluoskused, mille andmisel saab suure töö teha ka kool. “Matemaatika ja füüsika kõrval on sama olulised erinevad teadmised ja oskused, kuidas elus hästi hakkama saada, näiteks vaimse tervise, suhete ja perekonna teemadel. Need peaksid olema süsteemne osa õppetööst,” rõhutas psühholoog.

“Mõnikord ootame, et lapsed suudaksid ise reguleerida oma ekraaniaega. Nad ei suuda seda, meie peame olema toeks ja aitama neid,” rõhutas Maikalu, olgu selleks siis väiksemate laste puhul vanemliku kontrolli äppide kasutamine või suuremate puhul selgitamine ja kokkulepped.

“Me peame oma lapsi kaitsma, toetama, aitama ja ka piirama, et neist kasvaksid terved inimesed,” sõnas Maikalu.