Käi kuradile, vikatimees!

Autor: Andres Pulver • 16. mai 2022
Jaga lugu

Eks lõviosa meist looda ikka, et vikatimees tuleks pigem hiljem kui varem. Anname endale aru, et ükskord tuleb ta nii või teisiti. Nii meile endile kui ka neile, kellest midagi peame. Sulle, Tom, tuli ta ebaõiglaselt vara.

Toomas Suuman Juhan Liivina 2005. aastal "Johannese passioonis". Ikka Rakvere teatris.
Autor: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

Mäletan, et esimest korda nägin Sind „Scapini kelmustes“. Aasta oli siis vist 1983. Mina olin just keskkooli lõpetanud, Sina juba suur mees. Aastatega kuivas vanusevahe kokku ja viis-kuus aastat hiljem olime juba head tuttavad.

Kui ma mõtlen Sulle, siis kangastub mu silme ette vist ennekõike „Majahoidja“ Pika tänava tühjas majas. Selline inimlik. Aga natuke hull, väikeste krutskitega. Aus.

Sa olid nagu Nõukogude Liidu kommunistlik partei. Kindlasti mäletad, et NLKP oli „meie ajastu au, mõistus ja südametunnistus“. Sina olid Rakvere au mõistus ja südametunnistus.

Sa olid noor ja vihane mees, kes tahtis, et elu kodulinnas edeneks, et meil ja meie lastel oleks mõnusam kodu. Et oleks alati ja igas kontekstis olla uhke oma kodulinna üle. Jäid Rakverele ja Rakvere teatrile truuks ka kõige halvematel aegadel, ehkki oleksid võinud tollase roiskunud veega konnatiigi muda oma jalgadelt pühkida ja minna suurlinna tulede suunas. Sind oleks igal pool kahel käel vastu võetud. Aga sa ei läinud. Jäid, jäid lõpuni.

Ja üks kolmest Juhanist oled sa kindlasti ka. Seda hingevalu jätkus Sul ikka ja alati, sest asjad ei sujunud ju kogu aeg just kõige paremini. Täpselt nii, nagu Juhanitelgi.

Sa oled tuhisemas läbi linna, pika mantli kõlmad lehvimas tuules, kogu aeg justkui kuhugi kiirustamas. Ja samas seadnud end mõnusalt sisse teatri kohvikus, unustades kõik, mis Su ümber toimub.

Ja kihutamas tsikliga kaugustesse, silmapiiri suunas, tuul kõrvus laulmas.

Kohtusime viimati lihavõtete paiku. Toidupoes. Ajasime riiulite vahel kümmekond minutit juttu. Sa olid väsinud olemisega, ilmselt aimasid juba ette. Ütlesid, et tahaks rohkem tsikli sadulas istuda kui laval olla. Siis ei saanud ma sellest aru ja samas sain ka. Eks igaühel meist tule ju vahel väsimusehetk peale.

Aga siis läksid Su silmad põlema, sest üle mitme aasta on ju tulemas Rakvere linna päevad. „Kas teeme loo ära?“ küsisid Sa. Ehkki tegelikult ei olnud Sinu suhtumine ajakirjandusse ju eriti positiivne. Sa pidasid ajakirjanikke tüütuteks paberimäärijateks. Aga said aru, et ajakirjandusel on ka mingi jõud, nagu teatrilgi.

Seotud lood

Ja meie tahtsime need kaks jõudu kokku panna. Lasta Teatril läbi Ajakirjanduse Sinu suu läbi juba teab mitmendat korda kõlada lasta, et Jakob Liiv vajab Rakverre ausammast.

Ma ei tea, miks oli Sinu kindel soov, et seekordne üleskutse peab toimuma just Rakvere linna päevade ajal. Tegelikult rääkisid Sa mulle sellest vahetult enne koroonaaja algust. Aga linna päevad jäid ära.

Toiduriiulite vahel ütlesid Sa, et Jakob Liiv oli imeline mees, kes suutis panna oma pilli järgi tantsima vastasedki. Meenutasid, kuidas ta pidas kõnesid nii, nagu Assisi Fransiscus. Et ka linnud jäid vakka ja kuulasid.

Ja kui ta käis linnavolikogule välja hullumeelse idee Rakverre teater ehitada, suutis ta selle läbi suruda. Ning nii, et need, kes istungilaua taga sellele mõttele vastu hääletasid, läksid koju ja tegid annetuse teatrimaja ehitamiseks.

Sa ütlesid, et Jakob Liiv oli linnapeana midagi palju enamat kui poliitik ning temasarnaseid enam ei tule. Et kui üldse keegi Rakveres väärib ausammast, siis just tema. Et ta seisaks teatri taga pargis ja vaataks oma morni pilguga teatrimaja, mida tal oma eluajal näha ei õnnestunudki.

Ühtäkki hakkas Sul kiire. „Juuni alguses räägime,“ rehmasid Sa ja kadusid. Nüüd pean mina Sinu eest rääkima. Ja kohe, mida ma neist linna päevadest ikka ootan.

Mihkel ja Triin, Peeter ja Velvo – võtke kätte ja tehke see asi ära. Monument Jakobile, mis oleks ka monument Tomile. Palun teid tema nimel.

Mihkel ja Triin, Peeter ja Velvo – võtke kätte ja tehke see asi ära. Monument Jakobile, mis oleks ka monument Tomile. Palun teid tema nimel.

Silmad lähevad märjaks ja sõrmed kipuvad üha sagedamini valedele klahvidele sattuma. Ja kusagil ajusopis hakkab Bonzo laulma Sinu sõnu: „Kui vaevab päev, kui tahad minna, kui painab öö, vaata üles, vaata sinna. Hall vari sööb tähtede sära. Seal lendab vana mees, vana ingel lendab ära.“

Käi kuradile, vikatimees, et sa just Tomi valisid, et just tema peab ära lendama. Kaduvikku. Nii palju jäi tegemata ja pooleli. Käi kuradile.

Kaduviku nimel.

Kas tahad alati teada, kui Lääne-Virumaa Uudistes sel teemal kirjutatakse? Kasuta Minu Lääne-Virumaa funktsiooni ja vali märksõnad, mida oma personaalses uudiskirjas näha tahad.

Vaata veel

Meie koostööpartneriteks on

Liitu uudiskirjaga ja oledki kursis, mis Lääne-Virumaal toimub

Jaga meiega huvitavat infot!