Süüdistades elame me oma mõtete ja tunnetega alati minevikus, kogedes suurt hirmu iga uue homse ees.
Seega, me peame õppima olema alandlikumad, vahel ka leppima antud olukorraga, olema saadud kogemuse eest tänulikud ning õppima ka andestama ja sellest kõigest lihtsalt välja astuma. Kõige tähtsamad ongi leppimine ja andestamine, lihtsalt nii on ja kõik.
Andestama peab nii endale kui ka kõigile teistele, sest just andestamine ja eelkõige iseendale andestamine, toob meile peagi soovitud meelerahu.