Käi kuradile, Päike!

Autor: Ave Seinpere • 27. mai 2022
Jaga lugu

Viimased aastad ei ole olnud kergete killast. Jah, on olnud hetki mis on lausa briljantselt ilusad, aga kui vaadata üldpilti, siis raskemaid aegu on olnud rohkem.

Ave koos oma tütre Keete Elliga- Pilt on tehtud neljapäeval 12. mail kell 11:59 rannas kõndides - kõigest 20 minutit hiljem tabas Keetet terviserike.
Autor: Erakogu

Sel aastal, kui talv hakkas juba vaikselt murduma ja meiega taaskordselt hüvasti jätma ning tundus, et päike käib juba kõrgemalt ning elu hakkab võtma ilusamaid noote, käis üleöö pauk, mida mitte üks inimene siin maamunal oodata ei osanud.

Hirm, teadmatus ja taaskord ootus – millal see kõik läbi saab, ei mahtunud kellegi pähe ära - kuidas küll jälle nii hull saab see elu olla! Läks aeg ja jälle harjusime, ei saa öelda, et leppisime, sest sõjaga ei lepi keegi.

Pikast talvest väsinuna, tohutute emotsioonide virvarris, kas ja kuidas maailm edasi toimib, leppides eluga, et kõik läheb ikka edasi küll natuke teistsuguses võtmes aga siiski, otsustas meie pere taas mai alguses puhkama minna sooja.

Oleme juba mitu aastat mai alguses teinud väikese lõõgastava puhkuse perega Türgis. Sel korral kutsusime kaasa ka minu venna pere ning minu sõbranna pere.

Pean tunnistama, et mina ja ka abikaasa tegelikult ei oska puhata koduses Eestis - alati on nimekiri ees vajalikest toimetustest kodus ning mis salata - ka arvuti jääb ikka lahti ja teeme alati ära ka vajalikud tööasjad.

Aastaid tagasi tundsime, et enam nii jätkata ei saa ja nii oleme leidnud võimalusi korra-kaks aasta jooksul nädal korraga Eestist ära olla ja puhata koos lastega, panustada täielikult see aeg nendega koos veetmiseks/nautimiseks.

Täna, nüüd pea kolm nädalat tagasi alanud puhkusele vaatan ma tagasi elukogenuma pilguga. Seekordne puhkus ei alanud juba lennujaamas kõige paremini, sest meie lend lükati päris mitu korda edasi. Ei olnud hullu, saime hakkama. Kes on lastega enne reisinud, see teabm kui väsitav võib olla mitu tundi lennujaamas lastega koos lendu oodata.

Kohale me saime, bussisõidu hotelli keset ööd pidasime ka vastu. Hommikul tervitas meid päike ja soojus mida olime väga pikalt oodanud! Väsimus, mis oli eelnevalt tekkinud, oli viuhti pühitud!

Nautisime päikest, ujusime, sõime ja lihtsalt olime– me lihtsalt olime, lülitasime ennast välja täielikult igapäevastest muredest. Meie hotelli ala oli ülisuur, sinna jagus kõike - basseine, lebolaid, oma apelsinikasvatusega aed – väga mahlased ja magusad apelsinid olid!

Lastele mänguväljak, liivane mererand – kõik, mida vaid hing ihaldab ...

Ja siis, kui olime oma puhkust juba vaikselt taas ilusate mälestustega koos veedetud ajast lõpetamas ...

Jõudsime randa, sain vaid istuda rannatoolile koos oma kullapai Keetega, kui märkasin kuidas tema silmad järsku tagurpidi läksid ja keha muutus kramplikuks. Laps süles jooksin mööda rannatoole, karjudes et tal krambid. Kuulsin vaid, kuidas minu vend taamalt hüüdis, et teie toa juures on arstikabinet.

Jah, seda ma mäletasin - silti majal. Krampidest kivikõva laps süles tormasin rannast trepist üles ja jooksuga hotelli suunas, kus arst. Abikaasa jooksis juba ees arsti järele, mina koos lapsega üritasin samas suunas joosta, aga mingi hetk tundsin, kuidas lapse keha muutus loiuks, vaatasin huuled sinised – kadunud.

Ma elasin kui teises maailmas, mingi hetk kuulsin, kui mu vend mulle hüüdis, et kas sa veel jaksad. Sel hetkel tundsin, et mul polegi jalgu, millega joosta ja ma tegelikult ei jaksa enam üldse.

Istusin maha, Keete vaatas mulle sel hetkel otsa ja ta hingas. Meie kõrval oli kohe külmik, mis oli täis veepudeleid. Minu vend tõi sealt vett ning kastsime Keetet veega, minu ainus mõte peas oli, et Keete, ära jää magama!

Arst oli ka meie juurde jõudnud, kiirabi oli teel, ma vaid silitasin Keetet ja kordasin: palun ära jää magama, palun ära jää magama.

Täna ma tean, et tegelikult juhtus see kõik ca 7-10 min jooksul, arst tuli kiiresi, kiirabi tuli ülikiiresti, kõik toimetasid meie ümber, hotelli töötajad olid samuti meie juures – kas ja kus on teised teie lapsed, kas nendega on kõik korras?

Olen tänulik meie reisiseltskonnale, südamest suur aitäh teile. Meie pere teised lapsed olid sel hetkel hoitud. Aga minu jaoks see aeg jooksis kui filmis, tavaliselt sellised asjad juhtuvad filmides, kellegi teise elus.

Kiirabi meeletu kiirusega vilkuvate sireenide keskel jõudsime haiglasse. Hotellist suutsime kaasa haarata vaid passid ja telefoni. Meil on alati tehtud kindlustus. Muidu prindin alati kõik vajaliku välja ja kohe mitmes eksemplaris, aga kindlustust välja prinditud ei olnud.

Kiirabi vastuvõtt haiglas oli keldrikorrusel, internetti sisse ei saanud, levi lihtsalt polnud. Abikaasa läks õue, et internetist kätte saada kindlustuse poliisi number ja ka dokument ise. Siinkohal on mul kõigile soovitus – palun printige kindlustuse dokument välja, olulistel hetkedel kiirendab see abi andmist.

Kanüül ainult pandi lapsele aga, rohkem ei tehtud enne midagi, kui kindlustuselt saadi vastus, et jah olemas ja toimib. Eks siin oli ka see asjaolu, et laps oli sel hetkel ärkvel ning hoidis minuga silmsidet. Aga veri oli tal paks kui kanüüli pandi, vedelikupuudus.

Me tegime kõik, et seda ei tekiks, igal võimalikul hetkel oli käeulatuses jook, kohati lausa sundisime jooma, kastsime pead veega, aga ikka juhtus.

Haiglas elasime kahjuks üle veel ühed krambid - koheselt pandi tilk tilkuma ning meid pandi intensiivi.

Õhtul viidi meid Alanya haiglast kiirabiga Antalya haiglasse. Lihtsalt põhjusel, et Alanya haiglas ei olnud lastearsti, kes Keete korralikult üle vaataks ja ta saaks kõik võimaliku abi, mis vaja.

Tagasilennuks saime loa alles reede õhtul kell 22. Kaks päeva kulus, õnnetus juhtus neljapäeval.

Reedel kirjutas mulle üks minu vanematest lastest ja küsis, kuidas ma ennast tunnen? Sel hetkel, reede õhtupoolikul, ma tegelikult ei tundnud midagi, ma ei oska seda kirjeldada mis olekus sa oled ja toimid ja mõtled ja teed – kõik vaid selleks, et lapsel hakkaks parem, ta saaks vajaliku abi ja et jälle oleks kõik korras.

Kui arst tuli meile sõnumit tooma, et analüüsid on nüüd korras ja nad lubavad meid haiglast välja, alles sel hetkel mõtlesin, et issand missugune ma välja näen – rannariietes, kaasas vaid pass ja telefon, hambaid pesin viimati neljapäeva hommikul.

Aga me oleme elus ja kui tänulik ma selle eest olen!

Ma ei hakka siin kirjeldama, kui raske oli suhelda reisikorraldajaga, tagasilennuks pakuti esimest võimalust nende poolt alles nädala pärast, sest lennukid on täis. Lennupiletite eest sooviti saada sularaha - ja mitte vähe!

Meie pere teised lapsed, kes veetsid ühe öö minu venna perega hotellis (jumal tänatud, et me seekord ainult oma perega ei läinud) olid õnneks hoitud. Ma olen tänulik oma vanemale tütrele, kes suutis meid sel raskel hetkel aidata ning suutis meile osta lennupiletid juba laupäeva varahommikuks ning me saime kohe koju tagasi.

Keetega on täna hästi, taastumine võttis aega, aga täna saan öelda, et minu kullapai on rõõmsam, aktiivsem ja armsaim pesamuna, kes üldse olla saab. Armastame sind kuuni ja tagasi.

Käi kuradile, Päike! Hea küll, armastame me sind jätkuvalt, aga tarbime mõõdukalt.

Tuletame meelde, et käimas on Lääne-Virumaa Uudiste konkurss "Käi kuradile!", kuhu ootame lugejate arvamusartikleid.

Meie eesmärk ei ole kutsuda teid kedagi pikalt saatma, vaid tõstata teemasid, millele meie kodukandis rohkem tähelepanu tuleks pöörata. Vahel on hea viisakalt natukene auru välja lasta ja rääkida teemadel, mis meis kirgi kütavad.

Parimad artiklid avaldatakse Lääne-Virumaa Uudistes ning kolmele parimale pannakse välja rahalised auhinnad. Konkursi peaauhinnaks on 500 eurot, teine koht saab 250 eurot ning kolmas koht 100 euro eest Äripäeva e-poest endale raamatuid valida! Võtjate valik sünnib rahvahääletuse ja toimetuse hinnangu koosmõjul.

Loe lähemalt SIIT.

Kas tahad alati teada, kui Lääne-Virumaa Uudistes sel teemal kirjutatakse? Kasuta Minu Lääne-Virumaa funktsiooni ja vali märksõnad, mida oma personaalses uudiskirjas näha tahad.

Vaata veel

Meie koostööpartneriteks on

Liitu uudiskirjaga ja oledki kursis, mis Lääne-Virumaal toimub

Jaga meiega huvitavat infot!