Istusin seekord arvuti taha segaste tunnetega. Natuke on nagu kurb, aga samas rõõmus ka. Põhjus on selles, et jätsin just hüvasti oma armsa vana Transitiga.
“Miks, issand halasta, miks?” karjuvad seepeale ahastades kõik õlinäpud, kellel samasugune loom kodumajapidamises laiutamas.
No mis ma oskan kosta – isand Jätkusuutlikkus võttis verisulis poisinolgil Emotsionaalsusel kratist kinni ja andis jalaga tagumikku. Eks ma pean jälle asjalood pikemalt lahti seletama.
Üllar Priks, sõpradele-tuttavatele Myrakas, on kirjanik, kolumnist, muusik ja kirglik kokk. Tätoveeritud tsiklist, kes on kirjutanud lasteraamatu. Ja nüüd ka toitlustusettevõtja, kes hoiab Äripäeva ja Lääne-Virumaa Uudiste lugejaid kursis, kuidas läheb tema osaühingul Suur M.
Eelmine kord selgitas Myrakas, miks ta arvab, et on vaatamata pidevale kitsikusele tundnud elus
rohkem õnne kui mõni miljardär.
Tõsiasi on see, et kuigi liigun majanduslikus mõttes vaevaliselt, aga siiski järjekindlalt justkui õiges suunas, on selle protsessiga kaasas käinud rohkem laenamisi, kui oleksin karta osanud. Omal ajal sai sinine roostes Ford ostetud sõbra rahaga, hiljem paigutasin bussi firmasse ja jäin paradoksaalsel kombel sellega iseendale võlgu. Viimase aasta jooksul olen päris mitmel korral kraapinud ka naabrimehe ukse taga ning kildhaaval vahva vabatmehe kirsturaha kukliärisse ümber kantinud. Naabrimees ise sellest suuremat numbrit pole teinud. Isegi kui tegin ettepaneku vabas vormis eraisikutevahelise laenulepingu vormistada, pühkis ta vuntsi õllevahust puhtaks ja rehmas käega.