Norra perearst, fotograaf ja kirjanik Torkil Færø raamat „Pulsiravi“ aitab spordikella kandmisest rohkem kasu saada, et oma tervist teadlikult jälgida ja kiirelt muuta elustiili, kui kell selleks märku annab.
Spordikell pole ainult numbrite näitaja, vaid tööriist, millega mõõta oma elustiili mõju tervisele. Norra arst Torkil Færø lähtub oma töös lihtsast, ent võimsast ideest: keha räägib sinuga kogu aeg – ja pulsikell aitab seda keelt mõista. Ta kutsub lugejat üles olema oma tervise detektiiv – jälgima keha signaale ja õppima neist järeldusi tegema.
“Pulsiravi” keskmes on HRV ehk pulsisageduse muutlikkus (
heart rate variability)– väärtuslik näitaja, mis peegeldab keha stressitaset, taastumist erinevatest olukordadest ja üldist heaolu. Mida kõrgem on HRV, seda paremini su keha toimib. Færø õpetab, kuidas igapäevased valikud – uni, toitumine, liikumine, hingamine ja isegi suhted – mõjutavad HRVd ja seeläbi kogu tervist.
Spordikellade näite on keeruline tõlgendada
Tartu kliinikumi sporditraumatoloogi ja ortopeedi doktor Leho Ripsi sõnul on spordikellade funktsionaalsus aastatega muutunud keerulisemaks ja tavainimesel on sageli raske kui mitte võimatu õigesti tõlgendada nende näitusid. Siiski on pulsijälgimisest või sammulugemisest kasu, kuna see suunab rohkem liikuma.
”Rahvatervise vaatest on spordikellad kasulikud. Esiteks kella ostes otsustatakse enamasti hakata end rohkem liigutama, sporti tegema. Teiseks toetatakse ostuga rahvamajandust,” tõdes ta.
Doktor Leho Ripsi sõnul on spordikellade lai valik ja funktsionaalsus väga palju rikkalikumaks muutunud võrreldes 5-10 aasta taguse ajaga. Kui algusaja kellad võimaldasid pigem vaadata ainult pulsinäitu, mõnel kellal isegi 24/7 kuni kellapatarei või aku vastu pidasid, siis tänapäevased kellad on kohati nii keerulised, et kõiki näite tavainimene ei vaja ega oska tõlgendadagi.
"Kõik need värvilised graafikud ja mõõdikud, mida kell iga päev tervisenäitajate ja keha seisundi kohta pakub, siiski enamasti reaalsust ei peegelda. Kui treenimisele kuluv aeg on pikem kui nende mõõdikute uurimise kuluv aeg, siis võib kellast ka tõeliselt kasu olla,” sõnas doktor Rips.

- Spordiarst ja ortopeed Leho Rips
- Foto: youtube
Just rohkete andmete tõlgendamine on see, mille osas spordikellade kasutajad hätta jäävad. Kellad pakuvad eri tervisemõõdikuid, aga neile on selleks sisse ehitatud algoritmid, mis lihtsustatult annavad vastuseks kas“ jah” või “ei” - ei ole varjundeid.
“Mõnikord näitavad nad seda, mida tegelikult ei eksisteeri ja tekitavad segadust ja ärevust,” jätkas Rips. “Tõlgendus on ikkagi üksjagu piiratud sellise liigse funktsionaalsuse juures. Inimestel ei ole sageli arusaama, milline on tema pulsikäitumine ning kehaline maksimumvõimekus – selleks peaks tegema korrektse koormustesti. Kui see on teada, siis saab arvutada välja personaalsed pulsivahemikud anaeroobsete ja aeroobsete tegevuste jaoks ja kellast saadav info on koheselt uue kvaliteediga.”
Tuntud reegel maksimaalse pulsi leidmiseks
Spordikellad on samas võimelised tema sõnul märkama mõningaid erakorralisi sündmusi, nagu pulsimuutus ja rütmihäired. Randmelt pulsilugemisel on siiski veaprotsent suurem, kui on pulsivöölt. Tuntud reegel maksimaalse pulsi leidmiseks on valem: 220 – inimese vanus. Näiteks 50aastase kohta on see 170 lööki minutis. Vahel näeme kellal aga kõrget pulssi, üle 200.
“Kui lööb ette nii kõrgeid numbreid, on kaks varianti. Esiteks võib see olla loomulik pulsi ülemine lävi, näiteks on inimene vastavalt treenitud või hea geneetikaga,” selgitas Rips. Teisalt võib see tõesti olla ka südame rütmihäire ilming, eriti kui sellega kaasneb nn südame puperdamine ehk rinnust väljahüppamise tunne ning selgelt halvenev enesetunne. “Südame rütmihäire on väga tõsine haigus, ütleksin, et isegi kõrgest vererõhust hullem. Nii et kui pulss on üle 200 löögi minutis ja on paha olla, tasub kindlasti minna kontrollima põhjust. Esmaselt perearstile aga võib pöörduda ka koormustestidel septsialiseerunud keskuste poole. Väga halva enesetundega ei ole ka koheselt kiirabi kutsumine vale,” sõnas doktor Rips.
Tegelikult on ka variant, et jalutasite mööda kõrgepingeliinist või mobiilimastist, sest osad kellad reageerivad magnetväljale. Vanemad kellad olid sellele eriti vastuvõtlikud, uuemad nii tihti enam mitte.
Lisafunktsioonidel pole ilma pulsnäiduta tähtsust
Spordikellade lisafunktsioonide kohta võib doktor Ripsi sõnul öelda, et arvestamata pulsinäitu ei oma 99% neist tavapärases elus olulist tähtsust. Näiteks sammud. “Kui kõnnid intensiivselt 10 000 sammu õues, siis see loeb, need on nn kasulikud sammud. Kui aga istud tööl ja vahel tõused või keerad siia-sinna, siis saab ka kokku palju samme, aga need on ebaefektiivsed, mis tegelikult ei ole õiged sammud. Kasulikke samme teevad enamik inimesi oluliselt vähem kui nad arvavad kellalt välja lugevat,” lausus ta.
Doktor Rips jätkas, et tal endal spordikella polegi, vaid tal on juba 20 aastat rattakompuuter. See täidab sportimisel talle vajalikud funktsioonid, sest valdavalt liigub ta jalgrattal. “Kindlasti jälgin oma pulsinäitajaid ja lisaks jõunäitajaid ehk watte. Nende näitajate kombinatsioonis saan planeerida treeninguid ja taastumist”.
Kompuutris ja ka äpis on tema sõnul viimasel ajal lisandunud väga palju funktsioone. “Neid vaatan pigem kui huvitavat täiendust ja ei võta väga tõsiselt kompuutri poolt soovituslikku treeningmahtu ja -tüüpi ning üldist kehalise seisundi hinnet. Samas, kui sportimise kogemus ja oma keha tunnetus on vähene, võib antud soovitusi ikkagi võtta arvesse, sest siis on vähemalt mingi taustsüsteem olemas millega ennast võrrelda,” selgitas Rips.
Peamised soovitused, mida Færø raamatus jagab:
- Hakka jälgima HRVd – see on üks paremaid indikaatoreid keha sisemisest seisundist. Kui näed, et HRV langeb, võib see viidata stressile, unepuudusele või haiguse algusele.
- Priotiseeri und – hea uni tõstab HRVd ja parandab keha taastumisvõimet. Færø soovitab jälgida, kuidas une kvaliteet kõigub ja mida sa saad selleks teha, et see püsiks stabiilsena (nt vähem ekraanide ees olekut õhtul, jahedam tuba, regulaarne kellaaeg uinumiseks).
- Liigu targalt, mitte ainult rohkem – mõõdukas ja järjepidev treening, eriti aeroobne liikumine (nt kõnd, rattasõit, ujumine) aitab suurendada HRVd. Samas liiga intensiivne trenn väsitab keha ja võib HRVd hoopis langetada. Seda on igaüks kogenud, kuidas pärast eriti intensiivset treeningut või harjumatut rasket füüsilist tööd on raske rahuneda ja isegi uni ei tule oodatult magus, vaid hoopis rahutu.
- Väldi kroonilist stressi ja õpi lõõgastuma – Færø räägib hingamisharjutustest, looduses viibimisest ja teadvelolekust kui vahenditest, mis aitavad närvisüsteemi rahustada ja pulssi tasakaalustada.
- Toitu mitmekesiselt ja kuula oma keha – toiduga ei pea olema dogmaatiline, aga tasub jälgida, milline toit sind tegelikult toetab ja milline väsitab. See on igaühe puhul erinev.
- Suhted ja sotsiaalne kontakt on tervise osa – positiivsed inimsuhted mõjutavad otseselt meie füsioloogiat, tõstes HRVd ja parandades tuju.
Færø kirjutab lihtsas keeles ja jagab hulgaliselt kogemusi nii arstina kui isiklikult – sh kuidas ta enda ja oma patsientide HRVd jälgides on suutnud ennetada terviseprobleeme ja kõvasti kaalus maha võtta.
„Pulsiravi“ ei ütle, et peaksid elama nagu sportlane – aga ta näitab, et juba olemasoleva nutikella abil saad muuta oma elu rahulikumaks, teadlikumaks ja tervemaks.
Kes on Torkil Færø?
Torkil Færø on Norra üld- ja erakorralise meditsiini arst, dokumentaalfilmide tegija, autor ja fotograaf. 1996. aastal oli ta üks esimesi Norra arste, kes töötas organisatsiooni "Piirideta Arstid" raames sõjast räsitud Angolas.
Oma 25aastase vabakutselise arsti karjääri jooksul on ta töötanud üle kogu Norra, pidanud kümneid tuhandeid konsultatsioone ning omandanud unikaalse ülevaate meid kimbutavatest haigustest. Sageli on nende põhjusteks elustiilist tulenevad pinged. Lisaks on Færø auhinnatud fotograaf, raamatu "Kamerakuren" ("Kaameraravi") autor ning teinud dokumentaalfilme oma palverännakutest Nidarosse ja Santiago de Compostelasse. Ta on külastanud üle 80 riigi ja räägib kaheksat keelt. Praegu elab ta Oslos koos oma naise ja kahe lapsega.
"Pulsirav" – rahvusvaheline edu
Færø raamat "The Pulse Cure" ("Pulsiravi") on saavutanud märkimisväärset edu. Norras oli see 2023. aastal üks enimmüüdud mitteilukirjanduslikke teoseid, püsides üle poole aasta riiklikus bestsellerite nimekirjas ning läbides mitu kordustrükki. Eesti keelse raamatu kirjastaja on Äripäev.
Raamatu edu peitub selle võimes ühendada tipptasemel teadus praktilise heaoluga, pakkudes lugejatele tööriistu stressi tasakaalustamiseks, tervise optimeerimiseks ja eluea pikendamiseks. See on pälvinud tunnustust nii meditsiiniringkondades kui ka laiemas avalikkuses.
Færø aktiivne kohalolek
sotsiaalmeedias, näiteks Instagramis, võimaldab tal jagada oma teadmisi ja kogemusi laiemale publikule, edendades tervislikku eluviisi ja ennetavat tervishoidu.
Kokkuvõttes on Torkil Færø mitmekülgne spetsialist, kelle töö meditsiini, kunsti ja kirjanduse vallas on inspireerinud paljusid võtma vastutust oma tervise eest ning kasutama kaasaegseid tehnoloogiaid selle jälgimiseks ja parandamiseks.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Noorte seas on enim levinud kanep
Noorte seas enim levinud psühhotroopsed või narkootilised ained on teadaolevalt kanep, stimulandid ja ka LSD.
Lõppev aasta kujunes minu jaoks jooksmise aastaks. Harjumust aitas kujundada Ööjooksu meeskond, kes korraldas tänavu ühtekokku seitse jooksu – neilt distantsidelt on mul kodus sama palju medaleid, kirjutab eelmisel aastal jooksutreeningutega alustanud Katrin Kivi.
Regulaarne füüsiline aktiivsus on hea südametervise alustala, ent nii nagu iga asjaga, ei tasu ka sportimisega liiale minna. Kindlad märgid näitavad, millal hoogu tuleks maha võtta.
Põhja-Eesti Regionaalhaigla kardioloog dr Kaido Hanni selgitas intervjuus Virtuaalkliinik.ee taskuhäälingusaates „Rütmis süda ja elu“ südamerütmihäiretega seonduvat ja rääkis sellest, miks peaks iga inimene oma pulssi teadma.
Tänapäeva töömaailmas kohtuvad kontorites sageli erinevad põlvkonnad: beebibuumerid, X-põlvkond, milleeniumilased ja Z-põlvkond. Igaühel neist on oma ootused, tööharjumused ja suhtumine töökeskkonda. Selline mitmekesisus võib tunduda keeruline, kuid pakub ka väärtuslikku võimalust õppida ja kohaneda erinevate lähenemistega.