Gross: konkurents on karm, aga meil on oma trumbid

Kui kahes eelmises osas rääkis Oleg Gross oma suurettevõtte rajamiseks algkapitali teenimisest autoäriga, esimeste toidupoodide rajamisest, kaupluste levikust ning tagasilöökidest, siis seekord on fookuses tänased tegemised ning tulevikuplaanid. Vestlusse kaasasime ka Oleg Grossi mantlipärija Georg Grossi.

Oleg: Patt oleks nuriseda, sest me näeme, mis on toimunud teatud sektorites. Ta muutis ostukorvi suuremaks, mis on positiivne, aga ostjate arv vähenes, sest inimesed hakkasid vähem poes käima. Aga valdkond on selline, et enne oled ilma meditsiinita kui ilma toiduta. Võib-olla seda ei taheta tunnistada, aga see on nii. Ükskõik mis taud ei tule, sööma inimesed peavad.

Muidugi tekkis probleeme siis, kui poolakad reageerisid üle ja panid piirid kinni ning kaubad ei liikunud.

Georg: Kõige keerulisem oli töötajatega, kui viirus mõnda kollektiivi sisse lõi.

Oleg: Jah, Terviseamet ajas taga, et lähikontaktsed tuleb töölt ära saata. Siis pidi müüjaid ühtedest poodidest teistesse ringi paigutama. See oli muidugi keeruline nii logistiliselt, kui ka inimeste endi jaoks. Aga me ujusime sellest kõigest läbi.

Georg: Alguses panime ka omavalitsuse survel kinni Võru poe. Aga see oli ka ainus pood, mis tuli sulgeda.

Oleg: Linnapea hakkas survestama, et teil on poes COVID sees ja pood tuleb kinni panna. Ma andsin survele järele ja sulgesime kaupluse, kuid edaspidi me enam sellist viga ei teinud.

Pood oli vaid kaks nädalat kinni, kuid selle taasavamise järel kulus pool aastat, kuniks käive taastus. Võru poele tekkis selline oreool, et see ongi COVID-i pesa, kuigi teiste kettide poodides oli samal ajal samuti koroonahaigeid. Pood jäi pikaks ajaks kiratsema, käike kukkus kolmandiku võrra madalamaks. Nüüd on see käive muidugi täie jõuga taastunud.

Meil oli hiljem kümneid kauplusi, kus oli nakatunuid, aga haigestunud ja lähikontaktsed jäid lihtsalt töölt kõrvale, ega selle pärast ei pea veel poodi kinni panema.