Suvi oli 90 aastat tagasi põuane, võib-olla isegi põuasem kui tänavune. Ja põuase suvega käivad teadupoolest kaasas metsapõlengud. Simuna kandi metsatulekahju hinnati tollal meie kõigi aegade üheks suuremaks.

- See pilt on tehtud paarkümmend aastat pärast Simuna kandi suurpõlengut. Kellel tollal oli mahti tulekahju pildistama hakata. Aga pildil olev seltskond on igal juhul metsapõlengule minemas.
- Foto: Eesti Tuletõrjemuuseum
Tänapäeval paneb imestama, kuidas tollal suudeti mitmekümnel ruutkilomeetril laiuvaid põlenguid ohjata. Tehnika oli ju selline, nagu ta oli – peaasjalikult käsipritsid, üksikud autod, väikesed paagid, nõrgad pumbad ...
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
90 aastat tagasi ründas punane kukk Uudeküla ja loomadele kartulite keetmine lõppes sellega, et tuleroaks läks 17 hoonet ja peavarjuta jäi veerandsada inimest.
Simuna pastor Edmund Aleksander Laansalu elas üle küüditamised ja sõja, aga Siberist ei pääsenud temagi, sest 1951. aasta 27. jaanuaril saabusid kirikusse julgeolekutöötajad, kes leidsid kiriku tornist relvi.
Häid mõisahärrasid on ikka olnud, kuigi rahva mälestustes on nad pigem erandid. Tänane lugu räägib just ühest taolisest. Natuke võõraste sulgedega ehtimine see on, aga kui elu oleks läinud natuke teistmoodi, oleksid head mõisahärrat taga nutnud virulased, mitte Tartumaa rahvas.
Enne Teist maailmasõda elas Võsul Liiva tänaval Tammesaare kinnistul mees nimega Johannes Borkman (ka Borgmann või Porkman), kes võitis laialdase kuulsuse “Võsu prohveti” nime all.
Tänapäeva töömaailmas kohtuvad kontorites sageli erinevad põlvkonnad: beebibuumerid, X-põlvkond, milleeniumilased ja Z-põlvkond. Igaühel neist on oma ootused, tööharjumused ja suhtumine töökeskkonda. Selline mitmekesisus võib tunduda keeruline, kuid pakub ka väärtuslikku võimalust õppida ja kohaneda erinevate lähenemistega.